Portreefoto kui personaalne bränding

15 veebruar, 2019

Väga sageli peavad inimesed personaalset pildistamist üksnes edevuse asjaks ning ei tule selle pealegi, et portreefoto võib hoopiski mängida väga suurt rolli selles, milline on sinu kuvand professionaalina. Ja seda mitte ainult firma või asutuse kodulehel, vaid sinu isiklikul sotsiaalmeediakontol.

Lihtsamalt öeldes: kui sul on olemas sotsiaalmeediakonto, on see ja sinu portreefoto justkui sinu avalik reklaam, mille põhjal inimesed järeldusi teevad. Mõnikord otsivad inimesed sihilikult infot ja teevad sellest järeldusi, kuid enamasti toimub see alateadlikult, just nagu esmamulje tekkimine päriselus. Ja nii nagu esmamuljest, on ka neist järeldustest sageli väga raske lahti lasta. Nii on siin nüüd õige koht oma kontod lahti võtta ja endalt küsida:

“Kas see mulje, mille ma jätan, on see, mida ma soovin jätta?”

Ei, ma ei taha öelda, et kõigil inimestel peaksid Facebookis rippuma portreefotod, mis meenutavad oma ametlikkuses ja steriilsuses valimisreklaame, kindlasti mitte! Kuigi, on olukordi, kus see võib tõesti olla mõistlik.

Mis rolle sa kannad? Mida sa näidata tahad?

Ma ei taha uskuda, et on olemas inimesi, kellel ongi vaid üks tahk. Me kõik kanname läbi elu erinevaid rolle ning erinevates situatsioonides tulevad esile meie erinevad iseloomuomadused, mis esmapilgul võivad näida isegi vastandlikud. Nii võin mina olla ühes olukorras ilma igasuguse pingutuseta ülimalt tõsine ja ametlik, teises situatsioonis ei kuule aga minu suust mitte ühtki tõsiseltvõetavat sõna. Ja need mõlemad pooled on täiesti ehtsad osad minust.

Täna, näiteks, on minu jaoks oluline see, et kuna ma olen fotograaf, võiksid ka minu profiilipildid olla hea kvaliteediga, sest raske on usaldada fotograafi, kelle enda profiilipilt on udune ja kehv selfie. Aga selle juures ei ole minu jaoks enam oluline ilmtingimata asjalik välja näha, sest see ei ole vajalik. Ma teen töid, mis eeldavad pigem minu loomingulisust ja mitmekülgsust, isegi huumorimeelt, ja väga ametlik foto seda mitte kuidagi ei peegelda. Aga, näiteks, mul on põhimõtteline vastumeelsus väga pehmete ja romantiliste ja õrnade ja tütarlapselike piltide osas, sest ma tunnen, et see ei ole üldse minu moodi.

Mõned pildid on oma muljes üsna vastandlikud, kuid need kõik iseloomustavad kahtlemata mingit tahku minust.

Tasub jääda endaks!

Jah, hea promopilt on alati sätitud ja kureeritud, aga selle kõige juures ei tohi iseend täiesti ära kaotada. See on viga, mida sageli näiteks valimispiltide, aga ka üldiste ametlike pildistamiste, puhul tehakse. Ei ole mõtet teha inimest kellekski, kes ta ei ole, sest siis ei tunne ka inimesed teda ära. Ja, kui tegemist on ikka väga värvika ja ekstravagantse stiiliga inimesega, ei ole mõtet teda üliametlikuks ja tagasihoidlikuks stiliseerida.  Enamasti on selliste fotode eesmärk teha end äratuntavaks, teha inimestele lähenemine ja kontakti loomine mugavamaks, aga see eesmärk ei ole täidetud kui reaalses elus kohtudes sind ära pole võimalik tunda

Loomulikult on neid erandeid, kus eesmärk ongi üllatada ja eristuda tavapärasest, kuid siis peab see olema tahtlik. See võib ollagi lihtsalt soov proovida midagi täiesti uut või ka näidata, et sinus on ka hoopis teistsuguseid külgi. Samuti on inimesi, kes loovad endale nn avalikud persoonad, mis aitavad neil tõmmata vahe oma avaliku ja privaatse isiksuse vahel. Näiteks teevad seda mitmed lauljad, kelle lavaimago on hoopis midagi muud sellest, millised nad tavaelus on.

Seega, ehk on aeg pisut oma Facebooki kontot revideerida? Kas sinu avalik kuvand toetab sinu tänaseid eesmärke ja põhimõtteid?

Kui avastasid, et asjad pole päris nii nagu tahaksid ja selle parandamises abi vajad, heida pilk privaatkliendile sobivale KROHVBOX paketile või ärikliendile mõeldud KONTSEPTSIOONIFOTO sessioonile

Kristina

 

 

 


Neiu. Naine. Nõid.

10 oktoober, 2017

Modell ja tekst: Maria Johnson
Jumestus: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen

Arvatavasti olen alati olnud otsija. Ema kunagi ütles, et juba väikesest peale “kosmose laps”, kellel juuksed alati turris ja midagi tähtsat käsil.

Ka see siin on lugu otsingutest. Lugu rännakutest ja katsumustest- teekonnast iseendani.

Seda lugu on raske jutustada, kuna sõnad ei ole piisavad ja tajud veel üdini küpsed. Ma püüan endast anda parima, kuid tea, et see siin on vaid sissejuhatus. Selleks, et iseendaga rahu teha, jõudsin pika psühholoogilise rännaku tulemusel kolme arhetüübini, mis moodustavad minu olemuse kolmainsuse. Nimetasime nad “Neiu”, “Naine” ja “Nõid”, kirjeldamaks duaalsusest sündivat sünergiat. Hele ja tume ning nende vahel kõikvõimas looja, kes maailmaga suhtleb. Selleks, et ka kehaliselt ja emotsionaalselt seda tõde vastu võtta, otsustasime Kristina ja Ilonaga need kolm karakterit manifesteerida ja jäädvustada.

Olles viimased kümme aastat üha teadlikumalt iseendaga kontakti otsinud, on minu teele sattunud mitmeid võimalusi inimese olemust ja psüühikat süstemaatiliselt tundma õppida. Kõikide nende erinevate õpetajate ja filosoofiate keskne sõnum näib olevat üks: tervenemine saab alguse aktsepteerimisest. Kuid selle “aktsepteerimise” ust eneses leida ja avada on olnud arvatust keerulisem.

Et selleni jõuda, olen pidanud „maha lammutama“ mitmeid tahke oma egost ehk sellest karakterist, kelleks ennast kuidagi pidanud olen. Üks olulisemaid sõnumeid, mida sel teekonnal endaga kandnud olen, tuleb Ghalil Gibrani sulest: “Valu on selle kooriku murdumine, mis ümbritseb sinu arusaamist.”

Just oma valus kohal olemisest jutustabki nendest karakteritest esimene: Neiu, kes on oma valus nii sügaval sees olnud, et see on ta alistanud ja uputanud. Neiu, kes sellest valust pimestatuna reageeris maailmale viisidel, mis teda ennast üha enam kahjustasid. Selle arhetüübi omaksvõtmine tema häbis ja süütundes on olnud selle teekonna üks raskemaid proovikive. Samas on ta ka Neiu, kellega koos jälle mängima õppides olen leidnud enda südames jõu ja julguse sellele valule vastu astuda ja temast läbi minna. Tema uudishimu paneb mind maailma järele janunema.

Selle janu leevendus tuli ühel imelisel päeval ootamatult kaevust, mille leidsin maailma teisest otsast. Minu ellu tuli Mees ja minust sai Naine. Kogesin ehk esimest korda oma elus, mida tähendab turvatunne ja hoitud olemine. Õppisin sügavuti ja päriselt usaldama. Teda, ennast ja universumit. Siin on veel palju, mida avastada ja luua. Olen alles alguses ja vaatan enda ümber ringi avali silmadega. Kõik, mida näen, ei ole kaunis, ja miski ei ole kole. Mõned asjad lihtsalt on.

***

On vara veel võtta maha kette

oma koormalt, et kergitada süüd

või teda enda järel sikutada vette,

et hiljem ette mängida etüüd

 

ja on vara veel laotada letile valla,

et olen Veenus võõrais rüüs

kui su käsi minu karikasse kallab

ja eksiilist saab elule asüül

milles lavalaudade didaktika ja tõde

sinu merekiviste silmade toon

minu sõnad, minu keel, minu kõne

ja tema lummalembeste laulude foon

 

Nüüd näitleja nülib su ihutut liha

ja naine enda kõrval märkab meest

ilma, et keegi meist peaks vihkama iha,

mis lahti meid kisub me eneste seest

 

Mind tänini sa tõdema võid panna,

et sündind olen suurmeeste soost.

Et mu elu ei ole kogetud ulakuste summa

ja vaid lambaid murran huntidega koos

***

Nüüd astun esimest korda justkui teistmoodi, kuidagi “päriselt” maailma. Nüüd, mil tunnen tagalas kindlust ja südames vankumatut julgust, mõistan, et ainuke “vaenlane” on minu enda vari. Ainus avastamata ja asustamata ala on see, millele minu teadlikkus ei ole veel oma valgust heitnud.

See tume ja tundmatu Nõid ei näita end ehk kunagi üdini, kuid tema kohalolu on alati tunnetatav. Temaks ei ole võimalik kuidagi “saada”, ta on nagu tulevik, kuhu me kunagi kohale ei jõua. Teda võib vaid usaldada. Minna vooluga kaasa, olgugi, et siht võibki jääda tundmatuks, kuni ise ei otsusta peatuda.

Selline enese kogemine ja nägemine on olnud äärmiselt vabastav ja tervendav. On veel palju madalikke, tippe ja orgusid, mida vallutada. Tänu sellele avatud aktsepteerimise uksest sisse voolavale värskele hingusele leian ennast kogemas viisil, mida ma seni ei osanud ettegi kujutada. Tean, et pean igas hetkes tegema vaid järgmise sammu ja tee ise avab ennast minu ees. Üks samm korraga ja alati suurima sisemise vastupanu suunas.