Pulmasessioon, kus kohtuvad traditsioonid ja modernsus. Aegumatu klassika ja värsked trendid. Romantika ja müstika.
Me armastame oma kliente kuuni ja tagasi, aga vahel on tore teha mõnda asja nii, et ainult ise ütled, kuidas ja mis peab olema. Päris pulmad ei ole selleks sobiv aeg ja koht, sest me usume väga siiralt ja sügavalt, et pulmad peavad olema pruutpaari enda nägu. Jah, nõu tohib anda, aga lõplikud valikud peavad siiski paarile endale meeldima. Nii korraldasime me mängupulmad, et vahelduseks ise dikteerida.
Modellid: Angelica ja Raimond Fotograaf: Kristina Masen Jumestaja ja assistent: Ilona Tint Juuksur: Rane Viks Täname: Kairi Parson, Mooste Viinavabrik
#kollane
Väga sageli valivad pruutpaarid oma pulmale ühe aktsentvärvi, millega nii riietusele kui peokohale natuke isikupära lisada. Me tahtsime enda pulmasessiooni stiliseerimisest teha väljakutset ja seega valisime kollase, sest see tundub olevat värv, mida inimesed pisut pelgavad (vähemalt meie meelest). Sest, noh… lasteaiad on kollased. Ja selle tüütu vanatädi tapeet oli kollane. Ja kollane lumi on hirmus asi…
No, kokkuvõtvalt, kollast näib olevat raskem stiliseerida nii, et see ei oleks lapselik või vanamoodne (selle sõna halvimas, maitsetumas mõttes). Aga kollane võib olla ka hingematvalt ilus.
Paari stiliseerimisel jäime kollase doseerimisega tagasihoidlikuks, sest tahtsime tõesti, et see oleks aktsentvärv, mitte kõikemattev värviplahvatus. Kollased lilled juustes. Imeväikesed kollased kõrvarõngad. Kuldne ninarõngas. Kollaste südametega karikakrad. Kuldsetes toonides pruudimeik. Läbivalt mitmetes detailides, kuid samas nii pisut… nii natuke…
Kui vaadata pilte kõigist kolmest võttekohast (vaata allapoole), ongi näha, et kollase mõju piltidel on väga erinev ning oleneb ümbritsevast. Sinepikollase Põlgaste mõisa taustal tehtud fotod on küll erksavärvilised, kuid mitte lapselikud. Neis fotodes on korraga nii modernset kui vanamoodsat, romantilist ja jõulist.
Ja tegelikult ongi need sõnad, mis minu jaoks mu stiili hästi kokku võtavad. Mulle meeldivad kontrastid, draama ja sügavus, mida aitab neil piltidel tekitada kollase, sinise ja rohelise kombinatsioon. Aga mulle meeldivad ka puhtad ja selged jooned, minimalism ja teatav abstraktsus. Mis viib meid järgmiseni…
#kased
Kui mõelda eesti pulmakommetele, tulevad mulle alati kõige esimesena meelde kased. Ma arvan, et mingi ajani polnud eestis ühtki suvist pulma, kus kaskesid tuppa ei veetud või neist vähemalt pulmaväravat ei meisterdatud. (Heitke pilk oma vanemate pulmaalbumisse ja teeme statistika, kas mu hüpotees pädeb või ei.) Nii tahtsime ka meie oma sessioonis kaskede elementi sisse tuua. Metsa me langetama ei hakanud. Esiteks, polnud raieluba. Teiseks, me ei soovinud astuda diskussiooni pealkirjaga “Metsaraie poolt ja vastu”. Kolmandaks, me lihtsalt ei tahtnud. Me tahtsime leida ideaalset kaasikut, kus on noored ja ilusad (piisavalt suured, aga mitte liiga suured) kased, mis kasvavad ideaalsete vahedega ning kus ei oleks võsa. Ja nende pikkade, sihvakate, kaskede vahele tahtsime seisma panna noored ja ilusad inimesed (nagu kased, eh-eh-hee).
Olgu öeldud, et sobiva kaasiku leidmine oli raske ülesanne ja meil on sellest pisut vist ka trauma tekkinud. Sessioon on ammu läbi, aga iga kord kui me mõnest kasemetsast mööda sõidame, kiljatab kumbki meist ikka: “Kased!” Võimalik, et me vajame ravi. Eks aeg näitab.
#graafilisus
Kaskede sirgetest joontest lähtuvalt tahtsime sees pildistamiseks leida art deco või industriaalse stiiliga paiga. Tähtsaks lisatingimuseks oli, et see koht ei oleks pulmafotograafide poolt nii “ära pildistatud”, et see klišee või kopeerimisena tunduks. Sobiliku siseinterjööri leidmise nimel olime me äärepealt valmis oma sessiooni Lätti tegema minema, aga tõtt öelda ei leidnud me ka sealt midagi, mis meid inspireerinud oleks.
Kuigi Mooste Viinavabriku uhke aatrium meenus meile kohe, jätsime selle esialgu oma plaanidest välja, sest tegemist on niivõrd populaarse pulmakohaga, et tundus, et seal pole vist enam jäänud nurka, millest poleks igas stiilis ja versioonis pulmapilte. Aga kui internetiotsingu appi võtsin, ei leidnud ma ühtki sellist galeriid ega fotot, mis oleks pisutki sarnanenud sellele, mis minu mõttes mõlkus. (Tõsi, see ei tähenda, et selliseid pilte olemas poleks.) Järelikult, me olime leidnud oma ideaalse võttepaiga!
Pulmad. Fotosessioon. – KROHV stuudio
Pulmad. Fotosessioon. – KROHV stuudio
Pulmad. Fotosessioon. – KROHV stuudio
Pulmad. Fotosessioon. – KROHV stuudio
Kuigi mulle meeldivad väga ka detailsemad võtted, olen ma fotograafina väga inspireeritud arhitektuurist ja graafilisest disainist. Mulle meeldivad ülisuured plaanid, negatiivne ruum ja kompositsioonivõtted, mida sageli rohkem just disainis kasutatakse.
Siinkohal tuleb tänada Mooste Viinavabriku perenaist, kes meie ideega kohe kaasa tuli ja koheselt oma ajakavas ka pisut ümberkorraldusi tegi, et me oma sessiooni tehtud saaks! Suur-suur aitäh!
#tänusõnad
Nüüd olekski paras aeg mainida, et tegelikult on selliste sessioonide toimumise taga palju rohkem tööd ja inimesi, kui esmapilgul välja paistab. Mina siin targutan, aga tegelikult tegi ettevalmistuste osas suurima töö ära just Ilona, kes tundide kaupa internetis inspiratsiooni, viiteid ja detaile otsis, neid mulle näitas, salvestas ja üldse meelde tuletas, et me peame ette valmistama. Ta sõitis maha kümneid ja kümneid kilomeetreid, et enne sessiooni need õiged võttepaigad välja selgitada. Pani paika päevakava ja otsis kokku kõik, mis veel puudu oli. Kokku võttis selle sessiooni ettevalmistus aega umbes kaks kuud. Kui ma oleks seda üksi teinud, ootaks me seda ilmselt veel aastaid.
Siis peame tänama oma fantastilist juuksurit, Ranet, kes meiega aktiivselt kaasa mõtles, ideid pakkus ja oma vabal päeval kohale tuli, et meie fotosessioon kaunis ja terviklik välja näeks.
Ja seda sessiooni poleks ilma meie modellideta. Aitäh, Angelica ja Raimond, et te meie hullu ideega kaasa tulite!
Igaks juhuks, et juriidiliselt oleks kõik korrektne: Angelica ja Raimond tegelikult ei abiellunud. (Vähemalt, meie andmed on sellised.) Aga kui see päev peaks kunagi saabuma, on peaproov vähemalt tehtud. 😉
Üks fantastiline inimene jäi tänamata. Aga tema kord tuleb peagi. 😉 Stay tuned!
Kas sulle meeldis meie blogipostitus? Kui, jah, siis vaata meie teisi postitusi SIIT. Kui tahaksid meid tööle palgata või meiega koostööd teha, võta meiega ühendust SIIN.
Kristina
Fotomeik, mis see veel on?
23 märts, 2018
Mõiste “fotomeik” tekitab inimestes sageli suurt segadust ning ekslikult arvatakse, et fotojumestus on ilmtingimata glamuurne ja pidulik. Kuigi fotomeiki saab vabalt ka sellises vormis teha, tähendab see mõiste tegelikult midagi hoopis laiemat.
Pole olemas ühte ja õiget
Fotomeik ei tähenda alati tugevat põhja ja sügavat suitsusilma. Iga jumestus on erinev ja sõltub sessioonist, valgustingimustest ning inimese enda stiilist. Pole olemas kindlaid reegleid mida kus kanda võib, aga jumestusstiil peab pildi stilistikaga sobima. Hea fotomeik võib anda pildile viimase lihvi, kehv või hooletu fotojumestus võib rikkuda kogu pildi üldmulje.
“Nähtamatu” jumestus
Kui inimene ise meiki ei kanna ja ei soovi ka oma piltidel meigitud näha välja siis me soovitame nö nähtamatut fotojumestust. Kuna foto ja valgused rõhutavad armutult ka kõige õrnemat punetust, silmaaluste tumedust ja teisi kergeid iluvigu, siis selleks, et inimene näeks siiski piltidel värske ja puhanunud välja, on ühtlane põhi vajalik.
Rõhutatud õigetes kohtades
Kuigi teatud asju foto rõhutab, siis paraku, muud see ka “sööb”. Sellepärast on fotojumestus tavalisest meigist tugevam just täpselt neis õigetes kohtades, et piltidel oleks tulemus mida inimene ootab, mitte selle õrnem versioon.
Kõik tooted ei sobi fotojumestuseks Teatud jumestustooted ei reageeri hästi fotograafias sageli kasutatavale tugevale valgusele ja nii võib neid kasutades tekkida näkku flashback ehk valguse tagasipeegeldus, mis võib olla nii intensiivne, et nahk muutub ebaloomulikult valkjaks.
Samuti, nii nagu juba enne öeldud, toob foto teatud asju rohkem esile ja teatud asjad ei pruugi üldse välja paista. Seega on palju neid tooteid, mis niisama, igapäevaselt kasutades väga head välja näevad, kuid fotol võib nende tekstuur/toon/katvus teistsugune tunduda ja valesid asju rõhutada.
Seo oma pere punti ja vii nad vanaemale ehk KROHVi jõulusürpriis
26 oktoober, 2017
Parim kink jõuludeks on kinkida iseennast! KROHVi jõulusürpriis™ teeb selle sulle eriti lihtsaks! Pead järgima vaid neid nelja sammu:
KIRJUTA KROHVi, lepi kokku konsultatsiooni ja sessiooni ajad.
TULE KOHALE, teeme meigi ja pildid!
VALI LEMMIKPILT. Kui pildid on valminud, saad endale valida ühe lemmikpildi mille KROHV trükki saadab ning hiljem sinuni toimetab.
NAUDI KUNSTITEOST või kingi see kellelegi, keda armastad!
Ehk ametlikult öeldes: 100€ jõulusürpriisi sisse mahub fotojumestus ühele, 1h fotosessioon (millest valmib umbes 25-30 täismahus digifaili) ning ühe valitud foto väljatrükk 45x30cm suurusele kapale.
Kui soovid, võime loomulikult lisatasu eest välja printida lasta ka kasvõi kõik sessiooni pildid!
Võta meiega ühendust:
Kadri ja Olari armastuse aed
21 oktoober, 2017
“Aga komme on selline!” Komme on ka selline, et ilmselt kuuleb iga pruutpaar pulma korraldades oma lugematutelt sõpradelt ja tuttavatelt, kuidas see AINUÕIGE viis pulmi pidada. Ja nii võib vahel ka juhtuda, et pruutpaar annab järgi asjadele, mis tegelikult päris nende eelistus polegi…
Kadri ja Olari oskasid ning tahtsid teha teisiti. Nende pulmapäeva mahtus nii modernset kui ajaloolist, nii traditsioonilist, kui ebatraditsioonilist.
Paaripanija: Maiken Jüriöö (Põlva) Pulmaisa: Marko Pille
Pulmaauto: Stiilsed pulmaautod – Tšaika ja Volga (Sven Kuklane) Peokoht: Kunstimäe puhkemaja (Valgamaa)
Neiu. Naine. Nõid.
10 oktoober, 2017
Modell ja tekst: Maria Johnson
Jumestus: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen
Arvatavasti olen alati olnud otsija. Ema kunagi ütles, et juba väikesest peale “kosmose laps”, kellel juuksed alati turris ja midagi tähtsat käsil.
Ka see siin on lugu otsingutest. Lugu rännakutest ja katsumustest- teekonnast iseendani.
Seda lugu on raske jutustada, kuna sõnad ei ole piisavad ja tajud veel üdini küpsed. Ma püüan endast anda parima, kuid tea, et see siin on vaid sissejuhatus. Selleks, et iseendaga rahu teha, jõudsin pika psühholoogilise rännaku tulemusel kolme arhetüübini, mis moodustavad minu olemuse kolmainsuse. Nimetasime nad “Neiu”, “Naine” ja “Nõid”, kirjeldamaks duaalsusest sündivat sünergiat. Hele ja tume ning nende vahel kõikvõimas looja, kes maailmaga suhtleb. Selleks, et ka kehaliselt ja emotsionaalselt seda tõde vastu võtta, otsustasime Kristina ja Ilonaga need kolm karakterit manifesteerida ja jäädvustada.
Olles viimased kümme aastat üha teadlikumalt iseendaga kontakti otsinud, on minu teele sattunud mitmeid võimalusi inimese olemust ja psüühikat süstemaatiliselt tundma õppida. Kõikide nende erinevate õpetajate ja filosoofiate keskne sõnum näib olevat üks: tervenemine saab alguse aktsepteerimisest. Kuid selle “aktsepteerimise” ust eneses leida ja avada on olnud arvatust keerulisem.
Et selleni jõuda, olen pidanud „maha lammutama“ mitmeid tahke oma egost ehk sellest karakterist, kelleks ennast kuidagi pidanud olen. Üks olulisemaid sõnumeid, mida sel teekonnal endaga kandnud olen, tuleb Ghalil Gibrani sulest: “Valu on selle kooriku murdumine, mis ümbritseb sinu arusaamist.”
Just oma valus kohal olemisest jutustabki nendest karakteritest esimene: Neiu, kes on oma valus nii sügaval sees olnud, et see on ta alistanud ja uputanud. Neiu, kes sellest valust pimestatuna reageeris maailmale viisidel, mis teda ennast üha enam kahjustasid. Selle arhetüübi omaksvõtmine tema häbis ja süütundes on olnud selle teekonna üks raskemaid proovikive. Samas on ta ka Neiu, kellega koos jälle mängima õppides olen leidnud enda südames jõu ja julguse sellele valule vastu astuda ja temast läbi minna. Tema uudishimu paneb mind maailma järele janunema.
Selle janu leevendus tuli ühel imelisel päeval ootamatult kaevust, mille leidsin maailma teisest otsast. Minu ellu tuli Mees ja minust sai Naine. Kogesin ehk esimest korda oma elus, mida tähendab turvatunne ja hoitud olemine. Õppisin sügavuti ja päriselt usaldama. Teda, ennast ja universumit. Siin on veel palju, mida avastada ja luua. Olen alles alguses ja vaatan enda ümber ringi avali silmadega. Kõik, mida näen, ei ole kaunis, ja miski ei ole kole. Mõned asjad lihtsalt on.
***
On vara veel võtta maha kette
oma koormalt, et kergitada süüd
või teda enda järel sikutada vette,
et hiljem ette mängida etüüd
ja on vara veel laotada letile valla,
et olen Veenus võõrais rüüs
kui su käsi minu karikasse kallab
ja eksiilist saab elule asüül
milles lavalaudade didaktika ja tõde
sinu merekiviste silmade toon
minu sõnad, minu keel, minu kõne
ja tema lummalembeste laulude foon
Nüüd näitleja nülib su ihutut liha
ja naine enda kõrval märkab meest
ilma, et keegi meist peaks vihkama iha,
mis lahti meid kisub me eneste seest
Mind tänini sa tõdema võid panna,
et sündind olen suurmeeste soost.
Et mu elu ei ole kogetud ulakuste summa
ja vaid lambaid murran huntidega koos
***
Nüüd astun esimest korda justkui teistmoodi, kuidagi “päriselt” maailma. Nüüd, mil tunnen tagalas kindlust ja südames vankumatut julgust, mõistan, et ainuke “vaenlane” on minu enda vari. Ainus avastamata ja asustamata ala on see, millele minu teadlikkus ei ole veel oma valgust heitnud.
See tume ja tundmatu Nõid ei näita end ehk kunagi üdini, kuid tema kohalolu on alati tunnetatav. Temaks ei ole võimalik kuidagi “saada”, ta on nagu tulevik, kuhu me kunagi kohale ei jõua. Teda võib vaid usaldada. Minna vooluga kaasa, olgugi, et siht võibki jääda tundmatuks, kuni ise ei otsusta peatuda.
Selline enese kogemine ja nägemine on olnud äärmiselt vabastav ja tervendav. On veel palju madalikke, tippe ja orgusid, mida vallutada. Tänu sellele avatud aktsepteerimise uksest sisse voolavale värskele hingusele leian ennast kogemas viisil, mida ma seni ei osanud ettegi kujutada. Tean, et pean igas hetkes tegema vaid järgmise sammu ja tee ise avab ennast minu ees. Üks samm korraga ja alati suurima sisemise vastupanu suunas.
Hedi ja Arvo
27 september, 2017
Hedi ja Arvo on humoorikad ja värvikad inimesed. Ja seega polnud kahtlustki, et värvikaks peab saama ka nende pulmapäev. Naeru ja nalja. Õrnushetki ja õnnepisaraid.
Modellid: Hedi ja Arvo
Jumestaja: Ilona Tint
Fotograaf: Kristina Masen
Remmelgate varjus
5 september, 2017
Jumestus: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen
Sundimatu elegants
30 august, 2017
Modell: Jaanika Tihanov
Jumestus: Ilona Tint
Soeng: Merry Markus
Kleit ja jakk: Piret Pilberg linased riided
Fotod: Kristina Masen
Kuninganna Ceccill
11 august, 2017
Alguses arvab Kristel, et sellest pildistamisest ei suurt midagi välja. Ei ole õigeid riideid ja tuju ja ettevalmistust. Aga tasapisi tuleb tuju, leiame õiged riided ning meigi. Kristel istub kaamera ette ja äkki… Äkki ei ole temas enam grammigi kahtlust ja kõhklust ning ebakindlust. Temas on jõud ja sära ja kuninglikkus.
Modell: Kristel Ceccill Veerme
Jumestus ja assistent: Ilona Tint
Fotograaf: Kristina Masen
Suur aitäh Mariale ja Robertile!
Agnes ja Kristo
21 juuni, 2017
Agnese ja Kristo kaunis pulmapäev
Jumestus: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen
