Fotomeik, mis see veel on?
23 märts, 2018
Mõiste “fotomeik” tekitab inimestes sageli suurt segadust ning ekslikult arvatakse, et fotojumestus on ilmtingimata glamuurne ja pidulik. Kuigi fotomeiki saab vabalt ka sellises vormis teha, tähendab see mõiste tegelikult midagi hoopis laiemat.
Pole olemas ühte ja õiget
Fotomeik ei tähenda alati tugevat põhja ja sügavat suitsusilma. Iga jumestus on erinev ja sõltub sessioonist, valgustingimustest ning inimese enda stiilist. Pole olemas kindlaid reegleid mida kus kanda võib, aga jumestusstiil peab pildi stilistikaga sobima. Hea fotomeik võib anda pildile viimase lihvi, kehv või hooletu fotojumestus võib rikkuda kogu pildi üldmulje.
“Nähtamatu” jumestus
Kui inimene ise meiki ei kanna ja ei soovi ka oma piltidel meigitud näha välja siis me soovitame nö nähtamatut fotojumestust. Kuna foto ja valgused rõhutavad armutult ka kõige õrnemat punetust, silmaaluste tumedust ja teisi kergeid iluvigu, siis selleks, et inimene näeks siiski piltidel värske ja puhanunud välja, on ühtlane põhi vajalik.
Rõhutatud õigetes kohtades
Kuigi teatud asju foto rõhutab, siis paraku, muud see ka “sööb”. Sellepärast on fotojumestus tavalisest meigist tugevam just täpselt neis õigetes kohtades, et piltidel oleks tulemus mida inimene ootab, mitte selle õrnem versioon.
Kõik tooted ei sobi fotojumestuseks
Teatud jumestustooted ei reageeri hästi fotograafias sageli kasutatavale tugevale valgusele ja nii võib neid kasutades tekkida näkku flashback ehk valguse tagasipeegeldus, mis võib olla nii intensiivne, et nahk muutub ebaloomulikult valkjaks.
Samuti, nii nagu juba enne öeldud, toob foto teatud asju rohkem esile ja teatud asjad ei pruugi üldse välja paista. Seega on palju neid tooteid, mis niisama, igapäevaselt kasutades väga head välja näevad, kuid fotol võib nende tekstuur/toon/katvus teistsugune tunduda ja valesid asju rõhutada.
Milliseid jumestusteemalisi küsimusi sul veel? Anna neist meile teada!
Ilona
Neiu. Naine. Nõid.
10 oktoober, 2017
Modell ja tekst: Maria Johnson
Jumestus: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen
Arvatavasti olen alati olnud otsija. Ema kunagi ütles, et juba väikesest peale “kosmose laps”, kellel juuksed alati turris ja midagi tähtsat käsil.
Ka see siin on lugu otsingutest. Lugu rännakutest ja katsumustest- teekonnast iseendani.
Seda lugu on raske jutustada, kuna sõnad ei ole piisavad ja tajud veel üdini küpsed. Ma püüan endast anda parima, kuid tea, et see siin on vaid sissejuhatus. Selleks, et iseendaga rahu teha, jõudsin pika psühholoogilise rännaku tulemusel kolme arhetüübini, mis moodustavad minu olemuse kolmainsuse. Nimetasime nad “Neiu”, “Naine” ja “Nõid”, kirjeldamaks duaalsusest sündivat sünergiat. Hele ja tume ning nende vahel kõikvõimas looja, kes maailmaga suhtleb. Selleks, et ka kehaliselt ja emotsionaalselt seda tõde vastu võtta, otsustasime Kristina ja Ilonaga need kolm karakterit manifesteerida ja jäädvustada.
Olles viimased kümme aastat üha teadlikumalt iseendaga kontakti otsinud, on minu teele sattunud mitmeid võimalusi inimese olemust ja psüühikat süstemaatiliselt tundma õppida. Kõikide nende erinevate õpetajate ja filosoofiate keskne sõnum näib olevat üks: tervenemine saab alguse aktsepteerimisest. Kuid selle “aktsepteerimise” ust eneses leida ja avada on olnud arvatust keerulisem.
Et selleni jõuda, olen pidanud „maha lammutama“ mitmeid tahke oma egost ehk sellest karakterist, kelleks ennast kuidagi pidanud olen. Üks olulisemaid sõnumeid, mida sel teekonnal endaga kandnud olen, tuleb Ghalil Gibrani sulest: “Valu on selle kooriku murdumine, mis ümbritseb sinu arusaamist.”
Just oma valus kohal olemisest jutustabki nendest karakteritest esimene: Neiu, kes on oma valus nii sügaval sees olnud, et see on ta alistanud ja uputanud. Neiu, kes sellest valust pimestatuna reageeris maailmale viisidel, mis teda ennast üha enam kahjustasid. Selle arhetüübi omaksvõtmine tema häbis ja süütundes on olnud selle teekonna üks raskemaid proovikive. Samas on ta ka Neiu, kellega koos jälle mängima õppides olen leidnud enda südames jõu ja julguse sellele valule vastu astuda ja temast läbi minna. Tema uudishimu paneb mind maailma järele janunema.
Selle janu leevendus tuli ühel imelisel päeval ootamatult kaevust, mille leidsin maailma teisest otsast. Minu ellu tuli Mees ja minust sai Naine. Kogesin ehk esimest korda oma elus, mida tähendab turvatunne ja hoitud olemine. Õppisin sügavuti ja päriselt usaldama. Teda, ennast ja universumit. Siin on veel palju, mida avastada ja luua. Olen alles alguses ja vaatan enda ümber ringi avali silmadega. Kõik, mida näen, ei ole kaunis, ja miski ei ole kole. Mõned asjad lihtsalt on.
***
On vara veel võtta maha kette
oma koormalt, et kergitada süüd
või teda enda järel sikutada vette,
et hiljem ette mängida etüüd
ja on vara veel laotada letile valla,
et olen Veenus võõrais rüüs
kui su käsi minu karikasse kallab
ja eksiilist saab elule asüül
milles lavalaudade didaktika ja tõde
sinu merekiviste silmade toon
minu sõnad, minu keel, minu kõne
ja tema lummalembeste laulude foon
Nüüd näitleja nülib su ihutut liha
ja naine enda kõrval märkab meest
ilma, et keegi meist peaks vihkama iha,
mis lahti meid kisub me eneste seest
Mind tänini sa tõdema võid panna,
et sündind olen suurmeeste soost.
Et mu elu ei ole kogetud ulakuste summa
ja vaid lambaid murran huntidega koos
***
Nüüd astun esimest korda justkui teistmoodi, kuidagi “päriselt” maailma. Nüüd, mil tunnen tagalas kindlust ja südames vankumatut julgust, mõistan, et ainuke “vaenlane” on minu enda vari. Ainus avastamata ja asustamata ala on see, millele minu teadlikkus ei ole veel oma valgust heitnud.
See tume ja tundmatu Nõid ei näita end ehk kunagi üdini, kuid tema kohalolu on alati tunnetatav. Temaks ei ole võimalik kuidagi “saada”, ta on nagu tulevik, kuhu me kunagi kohale ei jõua. Teda võib vaid usaldada. Minna vooluga kaasa, olgugi, et siht võibki jääda tundmatuks, kuni ise ei otsusta peatuda.
Selline enese kogemine ja nägemine on olnud äärmiselt vabastav ja tervendav. On veel palju madalikke, tippe ja orgusid, mida vallutada. Tänu sellele avatud aktsepteerimise uksest sisse voolavale värskele hingusele leian ennast kogemas viisil, mida ma seni ei osanud ettegi kujutada. Tean, et pean igas hetkes tegema vaid järgmise sammu ja tee ise avab ennast minu ees. Üks samm korraga ja alati suurima sisemise vastupanu suunas.
