Väga paljudele tuleb üllatusena, et pilditöötluses päris kõike muuta ja parandada ei saagi.* Tegelikult määrab juba see, millise objektiivi ja kaameraseaded on fotograaf valinud, ära pildi tunde ja stilistilise suuna.
Et seda illustreerida, korraldasime spetsiaalselt ühe minisessiooni Kristiga. Sessiooniks võtsin kaasa kolm objektiivi, mida ma isiklikult kõige rohkem kasutan: Nikkor 24-120mm 1:4G ED VR, Nikkor 50mm 1:1.8G ning Helios 44M 2/58 ning kasutasin neid täiskaaderkaameral Nikon D750.
Katse 1: portree ja 3 objektiivi
Esmapilgul võib kolme pilti vaadates tunduda, et fotograafi käsi lihtsalt värises mõnel pildil rohkem kui teisel. Aga kui pisut süveneda, hakkavad silma paistma ka põhimõttelised erinevused. (P.S. Kliki pildid lahti, et neid paremini näha!)
Nikkor 24-120mm 1:4G ED VR (vasakul)
Modell pildil on üleni võrdlemisi terav. Näha on modelli nahatekstuur ning tema kleidi tikandite detailid. Taust on udune, aga hoolega vaadates on võimalik eristada puulehtede ligikaudset suurust ja paiknemist.
Nikkor 50mm 1:1.8G (keskel)
Modell ise pole enam sugugi üleni terav. Teravad on nägu ja rinnal olevad tikandid, kuid modelli õlad on juba võrdlemisi udused. Modelli nahatekstuur on pehmem, kui eelmisel pildil. Taust on udune ja kõik on justkui omavahel kokku sulandunud. Puulehtede suurust ja paiknemist silmaga väga määrata ei saa.
Helios 44M 2/58 (paremal)
Teravat ala pildil on märksa vähem kui kõigil eelmistel. Teravus on rohkem näos ja valikuliselt ka mõningatel kleididetailidel, kuid üldiselt on kleididetailid vähem eristatavad kui eelmistel piltidel. Modelli nahatekstuur tundub pehmem ja siledam. Taust ei ole küll nii udune kui eelmisel fotol, kuid taust justkui keerleks või liiguks.
Milline neist siis parim on? Vastus on subjektiivne. Mina isiklikult eelistaksin sellist klassikalisemat lihtsat portreed pildistada pigem keskmise objektiiviga (Nikkor 50mm 1:1.8G), sest esimenel pildil võtab minu arvates kleidimuster modelli näolt natuke liiga palju tähelepanu ja viimane pilt on kohati liialt “pehme”. Aga maitsed ja olukorrad on erinevad. Vahel ongi ehk vaja pilti, kus teravad on nii taust, modell kui tema riided. Ja vahel võibki sobida pilt, mis on pehmem ja teistsuguse tundega. Kõik oleneb.
Katse 2: foto täispikkuses ja 3 objektiivi
(P.S. Kliki pildid lahti, et neid paremini näha!)
Nikkor 24-120mm 1:4G ED VR (vasakul)
Pildi üldine efekt on üsna terav. Eristame nii modelli kui taustadetaile.
Nikkor 50mm 1:1.8G (keskel)
Modell ise on üldiselt üsna terav, samas, tema taust on udune. Teravamad on need oksad (ülemine vasak nurk), mis asuvad modelliga samal joonel.
Helios 44M 2/58 (paremal)
Ma kujutan ette, kuidas te kodus arvutite ees röögatate, et see pole täispikkuses pilt ja kas ma olen puhta pime, et midagi nii udust üles panin. Tegelikult on lugu selline, et selle objektiivi ja minu käsutuses oleva adapteri ning kaamera kombinatsioonis ei olegi võimalik rohkem modelli pildile saada nii, et ta ka terav oleks. Et nägu korralikult terav jäänud oleks, oleks ma pidanud liikuma veel lähemale ja nii oleks sellest pildist saanud pigem portree…
Kokkuvõte
Mis me siis nüüd järeldame… Mina valiks ka selleks puhuks pigem keskmise objektiivi (Nikkor 50mm 1:1.8G), sest esimese puhul on minu silma jaoks kõik liialt kirju, aga mõnel teisel juhul võiks see just töötada. Kolmanda objektiivivariandiga polegi võimalik soovitud tulemust saada, kui eesmärgiks pole hoopiski näiteks väga kunstipärane ja udune akt… aga seda eesmärki meil täna polnud.
Igal fotograafil on oma eelistatud tehnilised võtted ja vahendid, mis mõjutavad ka stiili. Ja samas, ka vastupidi, teatavate stiilide pildistamiseks on vaja teatud tehnikat. Seega, alati on eelnevat tähtis fotograafi hoolega valida. Kuidas valida näiteks pulmafotograafi, saad lugeda SIIT.
Kui palju ma neid pilte ise töötlesin? Et teie jaoks võimalikult ausaks jääda, lisasin ainult pisut valgust (exposure) ja muud ei teinudki.
Kahtlemata on veel tehnilisi tegureid (nt fokaalkaugus, kaugus pildistatavast, pildistatava kaugus taustast, kaamera sensori suurus jne) ja antud juhul ei ole objektiivide maksimaalsed avad, mida mina kasutasin, omavahel võrreldavad. Aga loodetavasti aitavad need inimestele, kes ise pigem kliendi või tellija rolli jäävad, mõista, kui tähtis on tegelikult eelnevalt fotograafile oma eeldused selgelt välja sõnastada. 🙂
Kristina
*Jah, põhimõtteliselt on Photoshopiga võimalik pea kõike teha, aga sageli pole see enam lihtsalt fototöötlus, vaid antud näidete puhul hoopis näiteks detailide juurdejoonistamine.
Fotograafiks olemise üllatavad küljed
24 august, 2018
Enne täiskohaga fotograafiks hakkamist olin ma pikalt pildistanud nii üritusi kui pisut privaatsessioone ja tundus, et ei ole paljut, millega fotograafiamet mind üllatada võiks. Kuigi laias laastus oli mul olemas arusaam asjadest, ei osanud ma päris kõike küll täielikult ette kujutada.
Fotograafil tuleb suhelda vähemalt sama palju kui pildistada
Võib-olla on asi lihtsalt selles, kuidas mina asju ajada armastan, aga üsna kiirelt sai selgeks, et kui ma tahan tulemust, millega on rahul nii klient kui mina, tuleb rohkem rõhku panna eeltööle ja suhtlusele, sest hiljem midagi muuta või päästa on tunduvalt keerulisem kui kohe alguses asjad õigesse kohta suunata. Nii kipuvadki esmakohtumised klientidega olema väiksemamõõdulised isikuintervjuud. Milline on stiil? Milline tahetakse piltidel näida? Mille tarbeks need pildid on? Mida peetakse koledaks? Mida tahetakse fotodel välja tuua ja mida peita? Nendele küsimustele vastuse leidmine aitab minul mõelda välja selle, kuidas teha tehnilised ja kunstilised lahendused, mis neid eesmärke täidaksid.
Mu riidekapp pole endine
Millega kõigega peab arvestama! Vaja on jalanõusid, mis ei klõbiseks ja millega jõuab pikalt seista. Vaja on riideid, milles saaks end vabalt liigutada ja milles poleks kahju kasvõi mudas aeleda. Arvestada tuleb ka üldise tehnoetiketiga, mis näeb ette, et sa oleksid üleni mustas, aga on juhuseid, kus ka see ei passi, seega peab olema varuvariante. Ja siis on vaja pidulikke riideid üritusteks ja pulmadeks, millega sa oleksid piisavalt pidulik, aga mitte liialt silmatorkav ja, et sa tunneksid end mugavalt ja…. Ja nii igaks ilmaks ja hooajaks. Kaks aastat hiljem on mu garderoobi sisu pea täielikult muutunud ning funktsioon on saanud ilust tähtsamaks. Näiteks, viis aastat tagasi poleks ma kindlasti ketse jalgagi pannud, aga nüüd kannan ma neid põhimõtteliselt kõikjal, sest need on vaiksed ja mugavad. Ning ideaalseid pidulikel puhkudel pildistamise jalanõusid pole ma ikka veel leidnud.
Pildistamine on jäämäe tipp
Iga pildistamistunni kohta tuleb keskmiselt 2 tundi arvuti taga, olenevalt tööst ka rohkem. Tuleb sorteerida ja töödelda ja üle vaadata ja parandada ja uuesti üle vaadata ja eksportida ja üle vaadata ja üles laadida ja… Lisaks veel pidev turundustöö, klientidele vastamine, kodulehe korrastamine, eeltöö tegemine, tehnika hooldamine, enesetäiendamine jne jne jne…. Loomulikult ma teadsin, et seda kõike peab tegema, aga reaalselt ma ei kujutanud ikkagi ette, kui palju aega kulub kõigele muule.
Eraelus pildistan vähe ja, kui üldse, siis telefoniga
Ilona naerab, et ma teen ilusaid pilte ainult siis kui mulle maksta. Et muu ei kannata kriitikat. Tema naljas on tõetera sees, aga asi pole rahas, vaid selles, et ma tunnen, et oma elus tahan ma olla rohkem päriselt kohal. Kaameraga pidevalt pildistades tekib justkui mingi filter minu ja ümbritseva maailma vahele ning ma ei ole justkui päriselt kohal. Ma vaatan kõrvalt ja ma keskendun sellele, kuidas seda toimuvat hiljem teistele näidata, kuidas neis seda kohaolu tunnet tekitada. Aga isiklikel hetkedel ja sündmustel tahan ma päriselt kohal olla. Ma tahan näha ja suhelda ja tunnetada. Ja kui pildistan telefoniga, pildistan peamiselt endale, emotsioonis, kiirelt ja hooletult. Mis ma nende piltidega teen? Vaatan, et meenutada mingit konkreetset emotsiooni ja tunnet, mis on kureerimata ja plaanimata. Ja vahelduseks ei pea see olema ilus.
Millised asjad sulle sinu ameti või valdkonna juures üllatusena tulid?
Kristina
Ühe pulmasessiooni lugu
29 juuni, 2018
Pulmasessioon, kus kohtuvad traditsioonid ja modernsus. Aegumatu klassika ja värsked trendid. Romantika ja müstika.
Me armastame oma kliente kuuni ja tagasi, aga vahel on tore teha mõnda asja nii, et ainult ise ütled, kuidas ja mis peab olema. Päris pulmad ei ole selleks sobiv aeg ja koht, sest me usume väga siiralt ja sügavalt, et pulmad peavad olema pruutpaari enda nägu. Jah, nõu tohib anda, aga lõplikud valikud peavad siiski paarile endale meeldima. Nii korraldasime me mängupulmad, et vahelduseks ise dikteerida.
Modellid: Angelica ja Raimond Fotograaf: Kristina Masen Jumestaja ja assistent: Ilona Tint Juuksur: Rane Viks Täname: Kairi Parson, Mooste Viinavabrik
#kollane
Väga sageli valivad pruutpaarid oma pulmale ühe aktsentvärvi, millega nii riietusele kui peokohale natuke isikupära lisada. Me tahtsime enda pulmasessiooni stiliseerimisest teha väljakutset ja seega valisime kollase, sest see tundub olevat värv, mida inimesed pisut pelgavad (vähemalt meie meelest). Sest, noh… lasteaiad on kollased. Ja selle tüütu vanatädi tapeet oli kollane. Ja kollane lumi on hirmus asi…
No, kokkuvõtvalt, kollast näib olevat raskem stiliseerida nii, et see ei oleks lapselik või vanamoodne (selle sõna halvimas, maitsetumas mõttes). Aga kollane võib olla ka hingematvalt ilus.
Paari stiliseerimisel jäime kollase doseerimisega tagasihoidlikuks, sest tahtsime tõesti, et see oleks aktsentvärv, mitte kõikemattev värviplahvatus. Kollased lilled juustes. Imeväikesed kollased kõrvarõngad. Kuldne ninarõngas. Kollaste südametega karikakrad. Kuldsetes toonides pruudimeik. Läbivalt mitmetes detailides, kuid samas nii pisut… nii natuke…
Kui vaadata pilte kõigist kolmest võttekohast (vaata allapoole), ongi näha, et kollase mõju piltidel on väga erinev ning oleneb ümbritsevast. Sinepikollase Põlgaste mõisa taustal tehtud fotod on küll erksavärvilised, kuid mitte lapselikud. Neis fotodes on korraga nii modernset kui vanamoodsat, romantilist ja jõulist.
Ja tegelikult ongi need sõnad, mis minu jaoks mu stiili hästi kokku võtavad. Mulle meeldivad kontrastid, draama ja sügavus, mida aitab neil piltidel tekitada kollase, sinise ja rohelise kombinatsioon. Aga mulle meeldivad ka puhtad ja selged jooned, minimalism ja teatav abstraktsus. Mis viib meid järgmiseni…
#kased
Kui mõelda eesti pulmakommetele, tulevad mulle alati kõige esimesena meelde kased. Ma arvan, et mingi ajani polnud eestis ühtki suvist pulma, kus kaskesid tuppa ei veetud või neist vähemalt pulmaväravat ei meisterdatud. (Heitke pilk oma vanemate pulmaalbumisse ja teeme statistika, kas mu hüpotees pädeb või ei.) Nii tahtsime ka meie oma sessioonis kaskede elementi sisse tuua. Metsa me langetama ei hakanud. Esiteks, polnud raieluba. Teiseks, me ei soovinud astuda diskussiooni pealkirjaga “Metsaraie poolt ja vastu”. Kolmandaks, me lihtsalt ei tahtnud. Me tahtsime leida ideaalset kaasikut, kus on noored ja ilusad (piisavalt suured, aga mitte liiga suured) kased, mis kasvavad ideaalsete vahedega ning kus ei oleks võsa. Ja nende pikkade, sihvakate, kaskede vahele tahtsime seisma panna noored ja ilusad inimesed (nagu kased, eh-eh-hee).
Olgu öeldud, et sobiva kaasiku leidmine oli raske ülesanne ja meil on sellest pisut vist ka trauma tekkinud. Sessioon on ammu läbi, aga iga kord kui me mõnest kasemetsast mööda sõidame, kiljatab kumbki meist ikka: “Kased!” Võimalik, et me vajame ravi. Eks aeg näitab.
#graafilisus
Kaskede sirgetest joontest lähtuvalt tahtsime sees pildistamiseks leida art deco või industriaalse stiiliga paiga. Tähtsaks lisatingimuseks oli, et see koht ei oleks pulmafotograafide poolt nii “ära pildistatud”, et see klišee või kopeerimisena tunduks. Sobiliku siseinterjööri leidmise nimel olime me äärepealt valmis oma sessiooni Lätti tegema minema, aga tõtt öelda ei leidnud me ka sealt midagi, mis meid inspireerinud oleks.
Kuigi Mooste Viinavabriku uhke aatrium meenus meile kohe, jätsime selle esialgu oma plaanidest välja, sest tegemist on niivõrd populaarse pulmakohaga, et tundus, et seal pole vist enam jäänud nurka, millest poleks igas stiilis ja versioonis pulmapilte. Aga kui internetiotsingu appi võtsin, ei leidnud ma ühtki sellist galeriid ega fotot, mis oleks pisutki sarnanenud sellele, mis minu mõttes mõlkus. (Tõsi, see ei tähenda, et selliseid pilte olemas poleks.) Järelikult, me olime leidnud oma ideaalse võttepaiga!
Pulmad. Fotosessioon. – KROHV stuudio
Pulmad. Fotosessioon. – KROHV stuudio
Pulmad. Fotosessioon. – KROHV stuudio
Pulmad. Fotosessioon. – KROHV stuudio
Kuigi mulle meeldivad väga ka detailsemad võtted, olen ma fotograafina väga inspireeritud arhitektuurist ja graafilisest disainist. Mulle meeldivad ülisuured plaanid, negatiivne ruum ja kompositsioonivõtted, mida sageli rohkem just disainis kasutatakse.
Siinkohal tuleb tänada Mooste Viinavabriku perenaist, kes meie ideega kohe kaasa tuli ja koheselt oma ajakavas ka pisut ümberkorraldusi tegi, et me oma sessiooni tehtud saaks! Suur-suur aitäh!
#tänusõnad
Nüüd olekski paras aeg mainida, et tegelikult on selliste sessioonide toimumise taga palju rohkem tööd ja inimesi, kui esmapilgul välja paistab. Mina siin targutan, aga tegelikult tegi ettevalmistuste osas suurima töö ära just Ilona, kes tundide kaupa internetis inspiratsiooni, viiteid ja detaile otsis, neid mulle näitas, salvestas ja üldse meelde tuletas, et me peame ette valmistama. Ta sõitis maha kümneid ja kümneid kilomeetreid, et enne sessiooni need õiged võttepaigad välja selgitada. Pani paika päevakava ja otsis kokku kõik, mis veel puudu oli. Kokku võttis selle sessiooni ettevalmistus aega umbes kaks kuud. Kui ma oleks seda üksi teinud, ootaks me seda ilmselt veel aastaid.
Siis peame tänama oma fantastilist juuksurit, Ranet, kes meiega aktiivselt kaasa mõtles, ideid pakkus ja oma vabal päeval kohale tuli, et meie fotosessioon kaunis ja terviklik välja näeks.
Ja seda sessiooni poleks ilma meie modellideta. Aitäh, Angelica ja Raimond, et te meie hullu ideega kaasa tulite!
Igaks juhuks, et juriidiliselt oleks kõik korrektne: Angelica ja Raimond tegelikult ei abiellunud. (Vähemalt, meie andmed on sellised.) Aga kui see päev peaks kunagi saabuma, on peaproov vähemalt tehtud. 😉
Üks fantastiline inimene jäi tänamata. Aga tema kord tuleb peagi. 😉 Stay tuned!
Kas sulle meeldis meie blogipostitus? Kui, jah, siis vaata meie teisi postitusi SIIT. Kui tahaksid meid tööle palgata või meiega koostööd teha, võta meiega ühendust SIIN.
Kristina
Ründa aju kuubiga!
1 november, 2017
Meie usume, et tööd on mõnus teha eelkõige siis, kui sinu ümber on mõnus keskkond ja mõnusad inimesed. Ja, et ümbritsevat peaks olema võimalik ümber tõsta vastavalt ideedele ja olukordadele. SOFAble usub ka! Ja teab sellest isegi rohkem kui meie!
SOFAble loojad Indrek ja Ivar Maripuu mõtlesid välja ühed nutikad kuubikud nutikasse kontorisse. Kuubikut saab kasutada nii tooli kui lauana ja, nagu selgus fotosessiooni käigus, isegi riiulina! Ja seegi pole veel kõik! (Teleturg, teleturg!)
Kuubikud küsivad sinu käest küsimusi, et oma ideid paremini välja arendada! Kuidas täpselt? Vaata SIIT!
Fotod: Kristina Masen Rohkem infot: www.crtvtybarn.eu ja www.sofable.eu Kõik fotod on pildistatud KROHV stuudios, stilistika valmis KROHVi ja SOFAble loovas koostöös. Täname abi eest ka Hanna-Grete Rüütlit!
Seo oma pere punti ja vii nad vanaemale ehk KROHVi jõulusürpriis
26 oktoober, 2017
Parim kink jõuludeks on kinkida iseennast! KROHVi jõulusürpriis™ teeb selle sulle eriti lihtsaks! Pead järgima vaid neid nelja sammu:
KIRJUTA KROHVi, lepi kokku konsultatsiooni ja sessiooni ajad.
TULE KOHALE, teeme meigi ja pildid!
VALI LEMMIKPILT. Kui pildid on valminud, saad endale valida ühe lemmikpildi mille KROHV trükki saadab ning hiljem sinuni toimetab.
NAUDI KUNSTITEOST või kingi see kellelegi, keda armastad!
Ehk ametlikult öeldes: 100€ jõulusürpriisi sisse mahub fotojumestus ühele, 1h fotosessioon (millest valmib umbes 25-30 täismahus digifaili) ning ühe valitud foto väljatrükk 45x30cm suurusele kapale.
Kui soovid, võime loomulikult lisatasu eest välja printida lasta ka kasvõi kõik sessiooni pildid!
Võta meiega ühendust:
Kadri ja Olari armastuse aed
21 oktoober, 2017
“Aga komme on selline!” Komme on ka selline, et ilmselt kuuleb iga pruutpaar pulma korraldades oma lugematutelt sõpradelt ja tuttavatelt, kuidas see AINUÕIGE viis pulmi pidada. Ja nii võib vahel ka juhtuda, et pruutpaar annab järgi asjadele, mis tegelikult päris nende eelistus polegi…
Kadri ja Olari oskasid ning tahtsid teha teisiti. Nende pulmapäeva mahtus nii modernset kui ajaloolist, nii traditsioonilist, kui ebatraditsioonilist.
Paaripanija: Maiken Jüriöö (Põlva) Pulmaisa: Marko Pille
Pulmaauto: Stiilsed pulmaautod – Tšaika ja Volga (Sven Kuklane) Peokoht: Kunstimäe puhkemaja (Valgamaa)
Väljakutse tugevatele
12 oktoober, 2017
Hoiatus: Järgmine postitus võib teie isu äkiliselt suurendada! Olge pilte vaadates ettevaatlikud!
Põlva linna servas asub üks tilluke kodukohvik Tillu, kus pakutakse maailma parimaid küpsetisi ja maiuseid! Mais (jah, me teame, et päris tükk aega tagasi) korraldas Tillu oma uhke Tordiralli, mida ka KROHV jäädvustamas käis.
Modellid: imemaitsvad hõrgutised; Tillu sõbrad
Fotod: Kristina Masen
Neiu. Naine. Nõid.
10 oktoober, 2017
Modell ja tekst: Maria Johnson
Jumestus: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen
Arvatavasti olen alati olnud otsija. Ema kunagi ütles, et juba väikesest peale “kosmose laps”, kellel juuksed alati turris ja midagi tähtsat käsil.
Ka see siin on lugu otsingutest. Lugu rännakutest ja katsumustest- teekonnast iseendani.
Seda lugu on raske jutustada, kuna sõnad ei ole piisavad ja tajud veel üdini küpsed. Ma püüan endast anda parima, kuid tea, et see siin on vaid sissejuhatus. Selleks, et iseendaga rahu teha, jõudsin pika psühholoogilise rännaku tulemusel kolme arhetüübini, mis moodustavad minu olemuse kolmainsuse. Nimetasime nad “Neiu”, “Naine” ja “Nõid”, kirjeldamaks duaalsusest sündivat sünergiat. Hele ja tume ning nende vahel kõikvõimas looja, kes maailmaga suhtleb. Selleks, et ka kehaliselt ja emotsionaalselt seda tõde vastu võtta, otsustasime Kristina ja Ilonaga need kolm karakterit manifesteerida ja jäädvustada.
Olles viimased kümme aastat üha teadlikumalt iseendaga kontakti otsinud, on minu teele sattunud mitmeid võimalusi inimese olemust ja psüühikat süstemaatiliselt tundma õppida. Kõikide nende erinevate õpetajate ja filosoofiate keskne sõnum näib olevat üks: tervenemine saab alguse aktsepteerimisest. Kuid selle “aktsepteerimise” ust eneses leida ja avada on olnud arvatust keerulisem.
Et selleni jõuda, olen pidanud „maha lammutama“ mitmeid tahke oma egost ehk sellest karakterist, kelleks ennast kuidagi pidanud olen. Üks olulisemaid sõnumeid, mida sel teekonnal endaga kandnud olen, tuleb Ghalil Gibrani sulest: “Valu on selle kooriku murdumine, mis ümbritseb sinu arusaamist.”
Just oma valus kohal olemisest jutustabki nendest karakteritest esimene: Neiu, kes on oma valus nii sügaval sees olnud, et see on ta alistanud ja uputanud. Neiu, kes sellest valust pimestatuna reageeris maailmale viisidel, mis teda ennast üha enam kahjustasid. Selle arhetüübi omaksvõtmine tema häbis ja süütundes on olnud selle teekonna üks raskemaid proovikive. Samas on ta ka Neiu, kellega koos jälle mängima õppides olen leidnud enda südames jõu ja julguse sellele valule vastu astuda ja temast läbi minna. Tema uudishimu paneb mind maailma järele janunema.
Selle janu leevendus tuli ühel imelisel päeval ootamatult kaevust, mille leidsin maailma teisest otsast. Minu ellu tuli Mees ja minust sai Naine. Kogesin ehk esimest korda oma elus, mida tähendab turvatunne ja hoitud olemine. Õppisin sügavuti ja päriselt usaldama. Teda, ennast ja universumit. Siin on veel palju, mida avastada ja luua. Olen alles alguses ja vaatan enda ümber ringi avali silmadega. Kõik, mida näen, ei ole kaunis, ja miski ei ole kole. Mõned asjad lihtsalt on.
***
On vara veel võtta maha kette
oma koormalt, et kergitada süüd
või teda enda järel sikutada vette,
et hiljem ette mängida etüüd
ja on vara veel laotada letile valla,
et olen Veenus võõrais rüüs
kui su käsi minu karikasse kallab
ja eksiilist saab elule asüül
milles lavalaudade didaktika ja tõde
sinu merekiviste silmade toon
minu sõnad, minu keel, minu kõne
ja tema lummalembeste laulude foon
Nüüd näitleja nülib su ihutut liha
ja naine enda kõrval märkab meest
ilma, et keegi meist peaks vihkama iha,
mis lahti meid kisub me eneste seest
Mind tänini sa tõdema võid panna,
et sündind olen suurmeeste soost.
Et mu elu ei ole kogetud ulakuste summa
ja vaid lambaid murran huntidega koos
***
Nüüd astun esimest korda justkui teistmoodi, kuidagi “päriselt” maailma. Nüüd, mil tunnen tagalas kindlust ja südames vankumatut julgust, mõistan, et ainuke “vaenlane” on minu enda vari. Ainus avastamata ja asustamata ala on see, millele minu teadlikkus ei ole veel oma valgust heitnud.
See tume ja tundmatu Nõid ei näita end ehk kunagi üdini, kuid tema kohalolu on alati tunnetatav. Temaks ei ole võimalik kuidagi “saada”, ta on nagu tulevik, kuhu me kunagi kohale ei jõua. Teda võib vaid usaldada. Minna vooluga kaasa, olgugi, et siht võibki jääda tundmatuks, kuni ise ei otsusta peatuda.
Selline enese kogemine ja nägemine on olnud äärmiselt vabastav ja tervendav. On veel palju madalikke, tippe ja orgusid, mida vallutada. Tänu sellele avatud aktsepteerimise uksest sisse voolavale värskele hingusele leian ennast kogemas viisil, mida ma seni ei osanud ettegi kujutada. Tean, et pean igas hetkes tegema vaid järgmise sammu ja tee ise avab ennast minu ees. Üks samm korraga ja alati suurima sisemise vastupanu suunas.
Hedi ja Arvo
27 september, 2017
Hedi ja Arvo on humoorikad ja värvikad inimesed. Ja seega polnud kahtlustki, et värvikaks peab saama ka nende pulmapäev. Naeru ja nalja. Õrnushetki ja õnnepisaraid.
Modellid: Hedi ja Arvo
Jumestaja: Ilona Tint
Fotograaf: Kristina Masen
