Väljakutse tugevatele

12 oktoober, 2017

Hoiatus: Järgmine postitus võib teie isu äkiliselt suurendada! Olge pilte vaadates ettevaatlikud!
Põlva linna servas asub üks tilluke kodukohvik Tillu, kus pakutakse maailma parimaid küpsetisi ja maiuseid! Mais (jah, me teame, et päris tükk aega tagasi) korraldas Tillu oma uhke Tordiralli, mida ka KROHV jäädvustamas käis.
Modellid: imemaitsvad hõrgutised; Tillu sõbrad
Fotod: Kristina Masen


Neiu. Naine. Nõid.

10 oktoober, 2017

Modell ja tekst: Maria Johnson
Jumestus: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen

Arvatavasti olen alati olnud otsija. Ema kunagi ütles, et juba väikesest peale “kosmose laps”, kellel juuksed alati turris ja midagi tähtsat käsil.

Ka see siin on lugu otsingutest. Lugu rännakutest ja katsumustest- teekonnast iseendani.

Seda lugu on raske jutustada, kuna sõnad ei ole piisavad ja tajud veel üdini küpsed. Ma püüan endast anda parima, kuid tea, et see siin on vaid sissejuhatus. Selleks, et iseendaga rahu teha, jõudsin pika psühholoogilise rännaku tulemusel kolme arhetüübini, mis moodustavad minu olemuse kolmainsuse. Nimetasime nad “Neiu”, “Naine” ja “Nõid”, kirjeldamaks duaalsusest sündivat sünergiat. Hele ja tume ning nende vahel kõikvõimas looja, kes maailmaga suhtleb. Selleks, et ka kehaliselt ja emotsionaalselt seda tõde vastu võtta, otsustasime Kristina ja Ilonaga need kolm karakterit manifesteerida ja jäädvustada.

Olles viimased kümme aastat üha teadlikumalt iseendaga kontakti otsinud, on minu teele sattunud mitmeid võimalusi inimese olemust ja psüühikat süstemaatiliselt tundma õppida. Kõikide nende erinevate õpetajate ja filosoofiate keskne sõnum näib olevat üks: tervenemine saab alguse aktsepteerimisest. Kuid selle “aktsepteerimise” ust eneses leida ja avada on olnud arvatust keerulisem.

Et selleni jõuda, olen pidanud „maha lammutama“ mitmeid tahke oma egost ehk sellest karakterist, kelleks ennast kuidagi pidanud olen. Üks olulisemaid sõnumeid, mida sel teekonnal endaga kandnud olen, tuleb Ghalil Gibrani sulest: “Valu on selle kooriku murdumine, mis ümbritseb sinu arusaamist.”

Just oma valus kohal olemisest jutustabki nendest karakteritest esimene: Neiu, kes on oma valus nii sügaval sees olnud, et see on ta alistanud ja uputanud. Neiu, kes sellest valust pimestatuna reageeris maailmale viisidel, mis teda ennast üha enam kahjustasid. Selle arhetüübi omaksvõtmine tema häbis ja süütundes on olnud selle teekonna üks raskemaid proovikive. Samas on ta ka Neiu, kellega koos jälle mängima õppides olen leidnud enda südames jõu ja julguse sellele valule vastu astuda ja temast läbi minna. Tema uudishimu paneb mind maailma järele janunema.

Selle janu leevendus tuli ühel imelisel päeval ootamatult kaevust, mille leidsin maailma teisest otsast. Minu ellu tuli Mees ja minust sai Naine. Kogesin ehk esimest korda oma elus, mida tähendab turvatunne ja hoitud olemine. Õppisin sügavuti ja päriselt usaldama. Teda, ennast ja universumit. Siin on veel palju, mida avastada ja luua. Olen alles alguses ja vaatan enda ümber ringi avali silmadega. Kõik, mida näen, ei ole kaunis, ja miski ei ole kole. Mõned asjad lihtsalt on.

***

On vara veel võtta maha kette

oma koormalt, et kergitada süüd

või teda enda järel sikutada vette,

et hiljem ette mängida etüüd

 

ja on vara veel laotada letile valla,

et olen Veenus võõrais rüüs

kui su käsi minu karikasse kallab

ja eksiilist saab elule asüül

milles lavalaudade didaktika ja tõde

sinu merekiviste silmade toon

minu sõnad, minu keel, minu kõne

ja tema lummalembeste laulude foon

 

Nüüd näitleja nülib su ihutut liha

ja naine enda kõrval märkab meest

ilma, et keegi meist peaks vihkama iha,

mis lahti meid kisub me eneste seest

 

Mind tänini sa tõdema võid panna,

et sündind olen suurmeeste soost.

Et mu elu ei ole kogetud ulakuste summa

ja vaid lambaid murran huntidega koos

***

Nüüd astun esimest korda justkui teistmoodi, kuidagi “päriselt” maailma. Nüüd, mil tunnen tagalas kindlust ja südames vankumatut julgust, mõistan, et ainuke “vaenlane” on minu enda vari. Ainus avastamata ja asustamata ala on see, millele minu teadlikkus ei ole veel oma valgust heitnud.

See tume ja tundmatu Nõid ei näita end ehk kunagi üdini, kuid tema kohalolu on alati tunnetatav. Temaks ei ole võimalik kuidagi “saada”, ta on nagu tulevik, kuhu me kunagi kohale ei jõua. Teda võib vaid usaldada. Minna vooluga kaasa, olgugi, et siht võibki jääda tundmatuks, kuni ise ei otsusta peatuda.

Selline enese kogemine ja nägemine on olnud äärmiselt vabastav ja tervendav. On veel palju madalikke, tippe ja orgusid, mida vallutada. Tänu sellele avatud aktsepteerimise uksest sisse voolavale värskele hingusele leian ennast kogemas viisil, mida ma seni ei osanud ettegi kujutada. Tean, et pean igas hetkes tegema vaid järgmise sammu ja tee ise avab ennast minu ees. Üks samm korraga ja alati suurima sisemise vastupanu suunas.


Deemoni veetluses

12 aprill, 2017

Modell: Hedi Armulik
Jumestus ja soeng: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen
Stilistika: KROHV