Kolm objektiivi, üks sessioon

11 oktoober, 2018

Väga paljudele tuleb üllatusena, et pilditöötluses päris kõike muuta ja parandada ei saagi.* Tegelikult määrab juba see, millise objektiivi ja kaameraseaded on fotograaf valinud, ära pildi tunde ja stilistilise suuna.

Et seda illustreerida, korraldasime spetsiaalselt ühe minisessiooni Kristiga. Sessiooniks võtsin kaasa kolm objektiivi, mida ma isiklikult kõige rohkem kasutan: Nikkor 24-120mm 1:4G ED VR, Nikkor 50mm 1:1.8G ning Helios 44M 2/58 ning kasutasin neid täiskaaderkaameral Nikon D750.

Katse 1: portree ja 3 objektiivi

Esmapilgul võib kolme pilti vaadates tunduda, et fotograafi käsi lihtsalt värises mõnel pildil rohkem kui teisel. Aga kui pisut süveneda, hakkavad silma paistma ka põhimõttelised erinevused. (P.S. Kliki pildid lahti, et neid paremini näha!)

Nikkor 24-120mm 1:4G ED VR (vasakul)

Modell pildil on üleni võrdlemisi terav. Näha on modelli nahatekstuur ning tema kleidi tikandite detailid. Taust on udune, aga hoolega vaadates on võimalik eristada puulehtede ligikaudset suurust ja paiknemist.

Nikkor 50mm 1:1.8G (keskel)

Modell ise pole enam sugugi üleni terav. Teravad on nägu ja rinnal olevad tikandid, kuid modelli õlad on juba võrdlemisi udused. Modelli nahatekstuur on pehmem, kui eelmisel pildil. Taust on udune ja kõik on justkui omavahel kokku sulandunud. Puulehtede suurust ja paiknemist silmaga väga määrata ei saa.

Helios 44M 2/58 (paremal)

Teravat ala pildil on märksa vähem kui kõigil eelmistel. Teravus on rohkem näos ja valikuliselt ka mõningatel kleididetailidel, kuid üldiselt on kleididetailid vähem eristatavad kui eelmistel piltidel. Modelli nahatekstuur tundub pehmem ja siledam. Taust ei ole küll nii udune kui eelmisel fotol, kuid taust justkui keerleks või liiguks.

Milline neist siis parim on? Vastus on subjektiivne. Mina isiklikult eelistaksin sellist klassikalisemat lihtsat portreed pildistada pigem keskmise objektiiviga (Nikkor 50mm 1:1.8G), sest esimenel pildil võtab minu arvates kleidimuster modelli näolt natuke liiga palju tähelepanu ja viimane pilt on kohati liialt “pehme”. Aga maitsed ja olukorrad on erinevad. Vahel ongi ehk vaja pilti, kus teravad on nii taust, modell kui tema riided. Ja vahel võibki sobida pilt, mis on pehmem ja teistsuguse tundega. Kõik oleneb.

 

Katse 2: foto täispikkuses ja 3 objektiivi

(P.S. Kliki pildid lahti, et neid paremini näha!)

Nikkor 24-120mm 1:4G ED VR (vasakul)

Pildi üldine efekt on üsna terav. Eristame nii modelli kui taustadetaile.

Nikkor 50mm 1:1.8G (keskel)

Modell ise on üldiselt üsna terav, samas, tema taust on udune. Teravamad on need oksad (ülemine vasak nurk), mis asuvad modelliga samal joonel.

Helios 44M 2/58 (paremal)

Ma kujutan ette, kuidas te kodus arvutite ees röögatate, et see pole täispikkuses pilt ja kas ma olen puhta pime, et midagi nii udust üles panin. Tegelikult on lugu selline, et selle objektiivi ja minu käsutuses oleva adapteri ning kaamera kombinatsioonis ei olegi võimalik rohkem modelli pildile saada nii, et ta ka terav oleks. Et nägu korralikult terav jäänud oleks, oleks ma pidanud liikuma veel lähemale ja nii oleks sellest pildist saanud pigem portree…

Kokkuvõte

Mis me siis nüüd järeldame… Mina valiks ka selleks puhuks pigem keskmise objektiivi (Nikkor 50mm 1:1.8G), sest esimese puhul on minu silma jaoks kõik liialt kirju, aga mõnel teisel juhul võiks see just töötada. Kolmanda objektiivivariandiga polegi võimalik soovitud tulemust saada, kui eesmärgiks pole hoopiski näiteks väga kunstipärane ja udune akt… aga seda eesmärki meil täna polnud.

Igal fotograafil on oma eelistatud tehnilised võtted ja vahendid, mis mõjutavad ka stiili. Ja samas, ka vastupidi, teatavate stiilide pildistamiseks on vaja teatud tehnikat. Seega, alati on eelnevat tähtis fotograafi hoolega valida. Kuidas valida näiteks pulmafotograafi, saad lugeda SIIT.

Kui palju ma neid pilte ise töötlesin? Et teie jaoks võimalikult ausaks jääda, lisasin ainult pisut valgust (exposure) ja muud ei teinudki.

Kahtlemata on veel tehnilisi tegureid (nt fokaalkaugus, kaugus pildistatavast, pildistatava kaugus taustast, kaamera sensori suurus jne) ja antud juhul ei ole objektiivide maksimaalsed avad, mida mina kasutasin, omavahel võrreldavad. Aga loodetavasti aitavad need inimestele, kes ise pigem kliendi või tellija rolli jäävad, mõista, kui tähtis on tegelikult eelnevalt fotograafile oma eeldused selgelt välja sõnastada. 🙂

 

Kristina

*Jah, põhimõtteliselt on Photoshopiga võimalik pea kõike teha, aga sageli pole see enam lihtsalt fototöötlus, vaid antud näidete puhul hoopis näiteks detailide juurdejoonistamine. 


Kadri ja Olari armastuse aed

21 oktoober, 2017

“Aga komme on selline!” Komme on ka selline, et ilmselt kuuleb iga pruutpaar pulma korraldades oma lugematutelt sõpradelt ja tuttavatelt, kuidas see AINUÕIGE viis pulmi pidada. Ja nii võib vahel ka juhtuda, et pruutpaar annab järgi asjadele, mis tegelikult päris nende eelistus polegi…

Kadri ja Olari oskasid ning tahtsid teha teisiti. Nende pulmapäeva mahtus nii modernset kui ajaloolist, nii traditsioonilist, kui ebatraditsioonilist.

Fotod: Kristina Masen
Pruudi jumestus: Merili Reinlo
Peiu jumestus, sessioonide assisteerimine: Ilona Tint
Aia perenaine: Eve Kinnunen


Paaripanija: Maiken Jüriöö (Põlva)

Pulmaisa: Marko Pille

Pulmaauto: Stiilsed pulmaautod – Tšaika ja Volga (Sven Kuklane)
Peokoht: Kunstimäe puhkemaja (Valgamaa)


Neiu. Naine. Nõid.

10 oktoober, 2017

Modell ja tekst: Maria Johnson
Jumestus: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen

Arvatavasti olen alati olnud otsija. Ema kunagi ütles, et juba väikesest peale “kosmose laps”, kellel juuksed alati turris ja midagi tähtsat käsil.

Ka see siin on lugu otsingutest. Lugu rännakutest ja katsumustest- teekonnast iseendani.

Seda lugu on raske jutustada, kuna sõnad ei ole piisavad ja tajud veel üdini küpsed. Ma püüan endast anda parima, kuid tea, et see siin on vaid sissejuhatus. Selleks, et iseendaga rahu teha, jõudsin pika psühholoogilise rännaku tulemusel kolme arhetüübini, mis moodustavad minu olemuse kolmainsuse. Nimetasime nad “Neiu”, “Naine” ja “Nõid”, kirjeldamaks duaalsusest sündivat sünergiat. Hele ja tume ning nende vahel kõikvõimas looja, kes maailmaga suhtleb. Selleks, et ka kehaliselt ja emotsionaalselt seda tõde vastu võtta, otsustasime Kristina ja Ilonaga need kolm karakterit manifesteerida ja jäädvustada.

Olles viimased kümme aastat üha teadlikumalt iseendaga kontakti otsinud, on minu teele sattunud mitmeid võimalusi inimese olemust ja psüühikat süstemaatiliselt tundma õppida. Kõikide nende erinevate õpetajate ja filosoofiate keskne sõnum näib olevat üks: tervenemine saab alguse aktsepteerimisest. Kuid selle “aktsepteerimise” ust eneses leida ja avada on olnud arvatust keerulisem.

Et selleni jõuda, olen pidanud „maha lammutama“ mitmeid tahke oma egost ehk sellest karakterist, kelleks ennast kuidagi pidanud olen. Üks olulisemaid sõnumeid, mida sel teekonnal endaga kandnud olen, tuleb Ghalil Gibrani sulest: “Valu on selle kooriku murdumine, mis ümbritseb sinu arusaamist.”

Just oma valus kohal olemisest jutustabki nendest karakteritest esimene: Neiu, kes on oma valus nii sügaval sees olnud, et see on ta alistanud ja uputanud. Neiu, kes sellest valust pimestatuna reageeris maailmale viisidel, mis teda ennast üha enam kahjustasid. Selle arhetüübi omaksvõtmine tema häbis ja süütundes on olnud selle teekonna üks raskemaid proovikive. Samas on ta ka Neiu, kellega koos jälle mängima õppides olen leidnud enda südames jõu ja julguse sellele valule vastu astuda ja temast läbi minna. Tema uudishimu paneb mind maailma järele janunema.

Selle janu leevendus tuli ühel imelisel päeval ootamatult kaevust, mille leidsin maailma teisest otsast. Minu ellu tuli Mees ja minust sai Naine. Kogesin ehk esimest korda oma elus, mida tähendab turvatunne ja hoitud olemine. Õppisin sügavuti ja päriselt usaldama. Teda, ennast ja universumit. Siin on veel palju, mida avastada ja luua. Olen alles alguses ja vaatan enda ümber ringi avali silmadega. Kõik, mida näen, ei ole kaunis, ja miski ei ole kole. Mõned asjad lihtsalt on.

***

On vara veel võtta maha kette

oma koormalt, et kergitada süüd

või teda enda järel sikutada vette,

et hiljem ette mängida etüüd

 

ja on vara veel laotada letile valla,

et olen Veenus võõrais rüüs

kui su käsi minu karikasse kallab

ja eksiilist saab elule asüül

milles lavalaudade didaktika ja tõde

sinu merekiviste silmade toon

minu sõnad, minu keel, minu kõne

ja tema lummalembeste laulude foon

 

Nüüd näitleja nülib su ihutut liha

ja naine enda kõrval märkab meest

ilma, et keegi meist peaks vihkama iha,

mis lahti meid kisub me eneste seest

 

Mind tänini sa tõdema võid panna,

et sündind olen suurmeeste soost.

Et mu elu ei ole kogetud ulakuste summa

ja vaid lambaid murran huntidega koos

***

Nüüd astun esimest korda justkui teistmoodi, kuidagi “päriselt” maailma. Nüüd, mil tunnen tagalas kindlust ja südames vankumatut julgust, mõistan, et ainuke “vaenlane” on minu enda vari. Ainus avastamata ja asustamata ala on see, millele minu teadlikkus ei ole veel oma valgust heitnud.

See tume ja tundmatu Nõid ei näita end ehk kunagi üdini, kuid tema kohalolu on alati tunnetatav. Temaks ei ole võimalik kuidagi “saada”, ta on nagu tulevik, kuhu me kunagi kohale ei jõua. Teda võib vaid usaldada. Minna vooluga kaasa, olgugi, et siht võibki jääda tundmatuks, kuni ise ei otsusta peatuda.

Selline enese kogemine ja nägemine on olnud äärmiselt vabastav ja tervendav. On veel palju madalikke, tippe ja orgusid, mida vallutada. Tänu sellele avatud aktsepteerimise uksest sisse voolavale värskele hingusele leian ennast kogemas viisil, mida ma seni ei osanud ettegi kujutada. Tean, et pean igas hetkes tegema vaid järgmise sammu ja tee ise avab ennast minu ees. Üks samm korraga ja alati suurima sisemise vastupanu suunas.


Hedi ja Arvo

27 september, 2017

Hedi ja Arvo on humoorikad ja värvikad inimesed. Ja seega polnud kahtlustki, et värvikaks peab saama ka nende pulmapäev. Naeru ja nalja. Õrnushetki ja õnnepisaraid.

Modellid: Hedi ja Arvo
Jumestaja: Ilona Tint
Fotograaf: Kristina Masen


Remmelgate varjus

5 september, 2017

Jumestus: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen


Suveõhtute lumm

22 august, 2017

Jalutuskäigud metsas. Punutud pärjad. Soe suveõhk. Pinisevad sääsed. Ja armastus.

Jumestus: Ilona Tint
Fotograaf: Kristina Masen


Kuninganna Ceccill

11 august, 2017

Alguses arvab Kristel, et sellest pildistamisest ei suurt midagi välja. Ei ole õigeid riideid ja tuju ja ettevalmistust. Aga tasapisi tuleb tuju, leiame õiged riided ning meigi.  Kristel istub kaamera ette ja äkki… Äkki ei ole temas enam grammigi kahtlust ja kõhklust ning ebakindlust. Temas on jõud ja sära ja kuninglikkus.

Modell: Kristel Ceccill Veerme
Jumestus ja assistent: Ilona Tint
Fotograaf: Kristina Masen
Suur aitäh Mariale ja Robertile!


Deemoni veetluses

12 aprill, 2017

Modell: Hedi Armulik
Jumestus ja soeng: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen
Stilistika: KROHV


Kai ja Marguse imeline päev

11 aprill, 2017

Modellid: Kai ja Margus Luur
Foto: Kristina Masen
Jumestus: Jevgenia Harjaks Make-up Artist
Soeng: Ilusalong Viigi juures
Võttepaik: Frost Boutique Hotell Pärnu


Hanna-Grete talvemuinasjutt

2 detsember, 2016

Vahel pole jõululiku hõngu jaoks tarvis kuuske või kulinaid. Piisab lumisest metsast ja imekaunist naisest.

 

Modell: Hanna-Grete
Jumestus: Ilona Tint
Foto: Kristina Masen