Fotosessioonid on ainult fotogeenilistele? Vaevalt!

6 detsember, 2018

Hästi sageli vabandavad inimesed minu ees:

  • „Ega ma ei oska eriti poseerida!“

  • „Ma ei ole üldse fotogeeniline…“

  • „Ega ma ei teagi, kas siit midagi üldse välja tuleb, me ei ole kunagi fotosessioonidel käinud.“

Ja igal korral teeb see mind natuke kurvaks.

Kurvaks just eelkõige seepärast, et nii paljud inimesed usuvad, justkui oleks võimatu neist ilusat pilti saada. Et nad peavad olema mingit teatud oskuste või omadustega. Et nad ei ole piisavad.

Kõigepealt, ma ei väsi kordamast: minu meelest ei ole fotogeenilisust olemas! Ei ole nii, et kellelegi on antud ja teisele pole üldse antud. Jah, on mingeid füüsilisi väliseid omadusi, mida on kergem pildistada väga paljude erinevate nurkade alt nii, et inimene näeb ikka atraktiivne välja. Aga, samas, on enamus „fotogeenilisusest“ peidus väikeste nippide teadmises, kuidas enda keha juhtida. Ilmselt on mõned meist kasvades lihtsalt teadlikumad sellest, kuidas end „hoida“ selliselt, et see jätaks atraktiivsema mulje. Võimalik, et see on tulnud lapsepõlvest, kus keegi on koguaeg andnud juhiseid, kuidas istuma või astuma peaks, mis külg on ilus ja mis mitte. Või, lihtsalt, omaenda tähelepanekutest. Ja mõni teine ei ole sellele lihtsalt eriti mõelnud. Ja mõlemad variandid on okeid.

Kui sa oled modell, on sinu töö kõiki neid nippe ja külgi teada, et lihtsustada fotograafi ja kogu suure meeskonna tööd. Kui modell vajab pidevat detailset juhendamist, muudab see protsessi pikaks, ja, seeläbi, kalliks.

Aga „tavainimesena“ fotograafi juurde tulles ei eelda keegi, et sa oled modell. Sellisel juhul ongi fotograafi jaoks osa tööst ka see, kuidas sind juhendada, et tulemus fotol parem tuleks. Loomulikult eeldab see, et te mõlemad koos fotograafiga omate ühist nägemust sellest, millises stiili ja tundega need pildid olema peaksid. See tähendab, kõik oma ootused, lootused ja hirmud tuleks julgelt üle rääkida, kuitahes totrad need ka ei tundu.

Või, et sa oledki valmis end täielikult fotograafi kätte usaldama.

Keegi kunagi ütles, et kui oled fotograaf, jääd vähemalt ise piltidele normaalselt. Ei, mitte ilmtingimata!  Ma oskan juhendada teisi inimesi.  Aga ma ise olen kaamera ees üsna kohmetu ja unustan kõik need põhitõed, mida ma fotosessioonidel koguaeg inimeste juhendamisel kasutan. (Sellest sai kunagi isegi üks blogipostitus tehtud, mine vaata SIIT.) Seega, ma olen viimane inimene, kelle ees vabandada, et poseerimisoskusega kehvasti on.

Kristina


Fantaasiasessioon kui ajarännak

1 november, 2018

Mis oleks kui vaataks ajas tagasi ja tähistaks iseennast?
Just nii tegi oma sünnipäeva saabudes Tuuli, kes otsustas, et tahab fantaasiasessiooni kui tagasivaadet erinevatele eluetappidele. Ja see on vaieldamatult üks põnevamaid projekte, mida me ette võtnud oleme!

Tuulil oli olemas algidee ja nii hakkasime me seda edasi arendama, pidasime maha mitmeid kirjalikke vestlusi ja videokõnesid, et üldraamid paika panna. Nii leppisime kokku, et me ei ürita teha täielikult autentset ja ajastutruud sessiooni, vaid loome stseenid, mis neid aegu Tuuli enda jaoks sümboliseerivad. Siin ei olnud esmatähtis see, mida need pildid kellegi kolmanda jaoks tähendavad. Siin on tähtis vaid Tuuli.

Palusin tal leida iga kümnendi kohta märksõnad, millega neid aegu iseloomustada saaks ning siis hakkasime arutama võimalikke sümboleid, stseene ja paiku, millega neid väljendada. Kuigi me arutasime läbi väga paljud asjad, jättis Tuuli meile väga suure kunstilise vabaduse.

 

Fantaasiasessioon KROHV stuudio

 

Keegi ei saa olla õnnetu, kui tal on õhupall!

Meie esimese minisessiooni märksõnadeks olid mäng, loovus ja loodus. Lapselik muretus, rõõm lihtsatest asjadest. Usaldus ja rahulolu. Aeg, mil polnud vaja palju, et olla õnnelik. Sinisem taevas. Värskelt lõigatud vili. Ja suured ning lennukad unistused, kirkalt kõrgustes! Lihtne, armas ja ilus.

 

Fantaasiasessioon KROHV stuudio

Tantsides kaunimasse tulevikku!

Eesti õpilasmalev ja rahvatants olid neiks märksõnadeks, mida Tuuli oma teismeea kohta välja tõi. Kuigi siis oli sügav nõukaaeg, oli see, nagu noore inimese jaoks ikka, aeg, kus otsiti viise eneseteostuseks ja tunti sellest rõõmu. Nii valisimegi sümboliks pika nõukaaegse koridori, mis sümboliseerib ümbritsevat aeg. Ja selles koridoris tantsib end parema tuleviku poole energiline ja ennastnautiv Tuuli, täis sära ja ootusärevust tuleviku suhtes.

 

Fantaasiasessioon KROHV stuudio

Karm täiskasvanute maailm

Kuigi täiskasvanuks saamine ja pere loomine pakkus ohtralt rõõmsaid emotsioone, olid need ajad ka võrdlemisi keerulised. Majanduslikud olud olid rasked ja toime tulekuks pidi mõtlema välja erinevaid viise, tegelema käsitööga, olema kokkuhoidlik ja lisaks kõigele ka ettenägelik. Ning nii tuli ette ka neid momente, kus mõistus jooksis kokku ja väljavaated tundusid ahtad. Nii sümboliseerib ka Tuulit pildil ümbritsev seda, kuidas teda ümbritsevad olud teda toona mõjutasid.

 

Fantaasiasessioon KROHV stuudio

Kõige olulisem oled sa ise!

Aeg aitab end leida. Selle kümnendi märksõnadeks valis Tuuli omaenese naiselikkuse ja seksikuse avastamise. Kui eelmiste sessioonide puhul oli tähtsaks mõjutavaks teguriks ümbritsev, jätsime siin ümbruse minimalistlikuks, et sümboliseerida eneseleidmist ja enese tähtsustamist. Teised võivad olla tähtsad, aga ise pead olema kõige olulisem!

 

Fantaasiasessioon KROHV stuudio

Julgus vaadata ausalt silma endale ja kõigile teistele, ilma valehäbita!

Kui te veel ära ei arvanud, siis viimast stseeni inspireerivateks märksõnadeks olid enesekindlus ja rahulolu. Arusaam sellest, et ümber võib toimuda paljutki, aga endale peab jääma kindlaks, ennast tuleb usaldada ja armastada ning siis sujub ka kõik muu.

 

Kindlasti ei saa siin postituses anda edasi kõike seda mida tahaks, kirjeldada kõiki aspekte ja rääkida kõike seda lahti. Aga tegelikult pole seda vajagi. Tähtis on vaid see, mida selle kõige käigus koges Tuuli ja see, mida need pildid tema jaoks sümboliseerivad. Sellest hoolimata tahtsin ma siia blogisse sellest kogemusest ühe märgi maha jätta, sest see on minu enda jaoks kõige maagilisem ja võrratum asi! See, kui kõigest pealtnäha pinnapealsest, nagu jumestus, soeng ja riided ja stilistika ja töötlus ja kõik need muud asjad, saab mingis mõttes teraapia- ja kunstivorm. Viis, kuidas reflekteerida olnut, konstanteerida olevikku ja minna vastu tulevikule.

Ja ühte ma ütlen – Tuuli on üks võrratu ja väega naine! Tehke järele!

Kristina

 


Kolm objektiivi, üks sessioon

11 oktoober, 2018

Väga paljudele tuleb üllatusena, et pilditöötluses päris kõike muuta ja parandada ei saagi.* Tegelikult määrab juba see, millise objektiivi ja kaameraseaded on fotograaf valinud, ära pildi tunde ja stilistilise suuna.

Et seda illustreerida, korraldasime spetsiaalselt ühe minisessiooni Kristiga. Sessiooniks võtsin kaasa kolm objektiivi, mida ma isiklikult kõige rohkem kasutan: Nikkor 24-120mm 1:4G ED VR, Nikkor 50mm 1:1.8G ning Helios 44M 2/58 ning kasutasin neid täiskaaderkaameral Nikon D750.

Katse 1: portree ja 3 objektiivi

Esmapilgul võib kolme pilti vaadates tunduda, et fotograafi käsi lihtsalt värises mõnel pildil rohkem kui teisel. Aga kui pisut süveneda, hakkavad silma paistma ka põhimõttelised erinevused. (P.S. Kliki pildid lahti, et neid paremini näha!)

Nikkor 24-120mm 1:4G ED VR (vasakul)

Modell pildil on üleni võrdlemisi terav. Näha on modelli nahatekstuur ning tema kleidi tikandite detailid. Taust on udune, aga hoolega vaadates on võimalik eristada puulehtede ligikaudset suurust ja paiknemist.

Nikkor 50mm 1:1.8G (keskel)

Modell ise pole enam sugugi üleni terav. Teravad on nägu ja rinnal olevad tikandid, kuid modelli õlad on juba võrdlemisi udused. Modelli nahatekstuur on pehmem, kui eelmisel pildil. Taust on udune ja kõik on justkui omavahel kokku sulandunud. Puulehtede suurust ja paiknemist silmaga väga määrata ei saa.

Helios 44M 2/58 (paremal)

Teravat ala pildil on märksa vähem kui kõigil eelmistel. Teravus on rohkem näos ja valikuliselt ka mõningatel kleididetailidel, kuid üldiselt on kleididetailid vähem eristatavad kui eelmistel piltidel. Modelli nahatekstuur tundub pehmem ja siledam. Taust ei ole küll nii udune kui eelmisel fotol, kuid taust justkui keerleks või liiguks.

Milline neist siis parim on? Vastus on subjektiivne. Mina isiklikult eelistaksin sellist klassikalisemat lihtsat portreed pildistada pigem keskmise objektiiviga (Nikkor 50mm 1:1.8G), sest esimenel pildil võtab minu arvates kleidimuster modelli näolt natuke liiga palju tähelepanu ja viimane pilt on kohati liialt “pehme”. Aga maitsed ja olukorrad on erinevad. Vahel ongi ehk vaja pilti, kus teravad on nii taust, modell kui tema riided. Ja vahel võibki sobida pilt, mis on pehmem ja teistsuguse tundega. Kõik oleneb.

 

Katse 2: foto täispikkuses ja 3 objektiivi

(P.S. Kliki pildid lahti, et neid paremini näha!)

Nikkor 24-120mm 1:4G ED VR (vasakul)

Pildi üldine efekt on üsna terav. Eristame nii modelli kui taustadetaile.

Nikkor 50mm 1:1.8G (keskel)

Modell ise on üldiselt üsna terav, samas, tema taust on udune. Teravamad on need oksad (ülemine vasak nurk), mis asuvad modelliga samal joonel.

Helios 44M 2/58 (paremal)

Ma kujutan ette, kuidas te kodus arvutite ees röögatate, et see pole täispikkuses pilt ja kas ma olen puhta pime, et midagi nii udust üles panin. Tegelikult on lugu selline, et selle objektiivi ja minu käsutuses oleva adapteri ning kaamera kombinatsioonis ei olegi võimalik rohkem modelli pildile saada nii, et ta ka terav oleks. Et nägu korralikult terav jäänud oleks, oleks ma pidanud liikuma veel lähemale ja nii oleks sellest pildist saanud pigem portree…

Kokkuvõte

Mis me siis nüüd järeldame… Mina valiks ka selleks puhuks pigem keskmise objektiivi (Nikkor 50mm 1:1.8G), sest esimese puhul on minu silma jaoks kõik liialt kirju, aga mõnel teisel juhul võiks see just töötada. Kolmanda objektiivivariandiga polegi võimalik soovitud tulemust saada, kui eesmärgiks pole hoopiski näiteks väga kunstipärane ja udune akt… aga seda eesmärki meil täna polnud.

Igal fotograafil on oma eelistatud tehnilised võtted ja vahendid, mis mõjutavad ka stiili. Ja samas, ka vastupidi, teatavate stiilide pildistamiseks on vaja teatud tehnikat. Seega, alati on eelnevat tähtis fotograafi hoolega valida. Kuidas valida näiteks pulmafotograafi, saad lugeda SIIT.

Kui palju ma neid pilte ise töötlesin? Et teie jaoks võimalikult ausaks jääda, lisasin ainult pisut valgust (exposure) ja muud ei teinudki.

Kahtlemata on veel tehnilisi tegureid (nt fokaalkaugus, kaugus pildistatavast, pildistatava kaugus taustast, kaamera sensori suurus jne) ja antud juhul ei ole objektiivide maksimaalsed avad, mida mina kasutasin, omavahel võrreldavad. Aga loodetavasti aitavad need inimestele, kes ise pigem kliendi või tellija rolli jäävad, mõista, kui tähtis on tegelikult eelnevalt fotograafile oma eeldused selgelt välja sõnastada. 🙂

 

Kristina

*Jah, põhimõtteliselt on Photoshopiga võimalik pea kõike teha, aga sageli pole see enam lihtsalt fototöötlus, vaid antud näidete puhul hoopis näiteks detailide juurdejoonistamine. 


Kuidas valida pulmafotograafi?

13 september, 2018

Kui sa oled oma pulmi juba pikemalt planeerinud, oled ilmselt lugenud kümneid blogipostitusi ja artikleid selle kohta, et, noh, valida tasub hea fotograaf, sest need fotod jäävad sulle terveks eluks. Hoopis vähem räägitakse sellest, kuidas otsustada, milline fotograaf sinu pulma tegelikult kõige paremini jäädvustama sobib.

Millist stiili pulmafotosid ette kujutad?

Sul on ilmselt olemas väga kindel ettekujutus sellest, millise fiilinguga su pulm olema peaks ja ideaalis võiksid ka su pulmapildid olema sellised, mis selle tunde vaatajale edasi annavad. On see õrn ja pehme, roosiline ja haldjalik? Või nõiduslik ja salapärane? Või…
Kui sa oled oma pulma üldise stiili ja tunde välja mõelnud, vaata pulmafotograafide portfooliod just sellise pilguga, et kelle tööd sinus seda sama emotsiooni tekitada suudavad. Igal fotograafil on oma käekiri ja stiilid, mida ta tugevamalt valdab. Näiteks ei tasu minult oodata roosamannaromantiliselt helgeid pulmapilte, sest minu töödesse sigineb alati sisse natuke salapära ja sügavust. Ilmselt on samamoodi asjatu oodata, et keegi, kes just selles stiilis hea on, väga müstilisi ja salapäraseid fotosid teeks. Kaelkirjakut ei ole mõtet lendama panna.

Teadvusta, et lisaks fotograafi tehnilisele tugevusele ja professionaalsusele mängib suurt rolli ka see, kas teie stiilid ja maitsed sobivad!

 

Mida sa oma pulmas täpselt jäädvustada soovid?

Kas tahad ilupilte? Registreerimise jäädvustamist? Peopilte? Fotonurka? Kõiki neid?

Ja, seejärel, mis nende asjade juures sulle kõige olulisem on? Inimestel on väga erinevad arusaamad sellest, milliseid pilte nad oma pulmapäeval tahavad. Mõne jaoks on tähtis, et oleks hästi palju pilte kaunistustest ja detailidest. Teine paneb rõhku eelkõige grupipiltidele. Kolmanda jaoks on tähtis peomelu jäädvustada. Neljanda jaoks hoopis miskit muud. Pane kõik sellised märksõnad enda jaoks kirja, et sa kindlasti ei unustaks neid fotograafile edasi anda. Kindlasti pane kirja ja rõhuta ka kõiki neid asju, mida sa EI SOOVI. Vahel aitab just välistamistehnika fotograafil kliendi soovidest kõige paremini aru saada.

Ka see, kui sa ei oska kõike päris täpselt ette kujutada, on täiesti okei! Järelikult, lahendused tuleb leida koos fotograafiga. Aga kui sul on vähimaidki mõtteid, ütle välja kõik, mis pähe hüppab!

 

Loo pulmafotograafiga kontakt!

Sa oled leidnud fotograafi, kelle tööd sulle meeldivad, kelle stiil sinu pulmapeoga sobib, oled saanud temalt sobiva hinnapakkumise ja sooviksid teda palgata. Väga tore! Aga nüüd tee kindlaks, et tegemist on inimesega, kellega sul on hea koostööd teha! Kui see on vähegi võimalik, saa fotograafiga silmast silma kokku, et kõik detailid läbi rääkida. Ühtpidi aitab see ennetada arusaamatusi, teisalt aitab see sul aru saada, kas sa üldse tahad seda inimest oma pulmapäevale. Pulm on niigi stressirohke ja fotograafiks võiks olla inimene, kes aitab sul mingites asjades stressi vähemaks võtta, mitte seda juurde tekitada.
Kui silmast silma kohtumine pole tõesti võimalik, võtke ette paar pikemat telefoni- või videokõnet.

Inimestevaheline klapp on oluline!

Ehk, kõik need punktid kokku võttes: suhtlemine on oluline! Ära karda oma mõtetest rääkida, sest ka kõige tühisemana tunduvam detail võib aidata fotograafil õige suuna võtta! Ära ehmu kõikidest küsimustest ja ära tunne end halvasti kui sa kõigele vastata ei oska! Ja, ära karda viisakalt ära öelda või ära öeldud saada! Lõpuks on kõige tähtsam see, et kõik asjaosalised lõpptulemusega rahul on!

Kristina


Ühe pulmasessiooni lugu

29 juuni, 2018

Pulmasessioon, kus kohtuvad traditsioonid ja modernsus. Aegumatu klassika ja värsked trendid. Romantika ja müstika.

Me armastame oma kliente kuuni ja tagasi, aga vahel on tore teha mõnda asja nii, et ainult ise ütled, kuidas ja mis peab olema. Päris pulmad ei ole selleks sobiv aeg ja koht, sest me usume väga siiralt ja sügavalt, et pulmad peavad olema pruutpaari enda nägu. Jah, nõu tohib anda, aga lõplikud valikud peavad siiski paarile endale meeldima. Nii korraldasime me mängupulmad, et vahelduseks ise dikteerida.

Modellid: Angelica ja Raimond
Fotograaf: Kristina Masen
Jumestaja ja assistent: Ilona Tint
Juuksur: Rane Viks
Täname: Kairi Parson, Mooste Viinavabrik

#kollane

Väga sageli valivad pruutpaarid oma pulmale ühe aktsentvärvi, millega nii riietusele kui peokohale natuke isikupära lisada. Me tahtsime enda pulmasessiooni stiliseerimisest teha väljakutset ja seega valisime kollase, sest see tundub olevat värv, mida inimesed pisut pelgavad (vähemalt meie meelest). Sest, noh… lasteaiad on kollased. Ja selle tüütu vanatädi tapeet oli kollane. Ja kollane lumi on hirmus asi…

No, kokkuvõtvalt, kollast näib olevat raskem stiliseerida nii, et see ei oleks lapselik või vanamoodne (selle sõna halvimas, maitsetumas mõttes). Aga kollane võib olla ka hingematvalt ilus.

Paari stiliseerimisel jäime kollase doseerimisega tagasihoidlikuks, sest tahtsime tõesti, et see oleks aktsentvärv, mitte kõikemattev värviplahvatus. Kollased lilled juustes. Imeväikesed kollased kõrvarõngad. Kuldne ninarõngas. Kollaste südametega karikakrad. Kuldsetes toonides pruudimeik. Läbivalt mitmetes detailides, kuid samas nii pisut… nii natuke…

Kui vaadata pilte kõigist kolmest võttekohast (vaata allapoole), ongi näha, et kollase mõju piltidel on väga erinev ning oleneb ümbritsevast. Sinepikollase Põlgaste mõisa taustal tehtud fotod on küll erksavärvilised, kuid mitte lapselikud. Neis fotodes on korraga nii modernset kui vanamoodsat, romantilist ja jõulist.

sessiooni värvikaart

Ja tegelikult ongi need sõnad, mis minu jaoks mu stiili hästi kokku võtavad. Mulle meeldivad kontrastid, draama ja sügavus, mida aitab neil piltidel tekitada kollase, sinise ja rohelise kombinatsioon. Aga mulle meeldivad ka puhtad ja selged jooned, minimalism ja teatav abstraktsus. Mis viib meid järgmiseni…

#kased

Kui mõelda eesti pulmakommetele, tulevad mulle alati kõige esimesena meelde kased. Ma arvan, et mingi ajani polnud eestis ühtki suvist pulma, kus kaskesid tuppa ei veetud või neist vähemalt pulmaväravat ei meisterdatud. (Heitke pilk oma vanemate pulmaalbumisse ja teeme statistika, kas mu hüpotees pädeb või ei.) Nii tahtsime ka meie oma sessioonis kaskede elementi sisse tuua.

Metsa me langetama ei hakanud. Esiteks, polnud raieluba. Teiseks, me ei soovinud astuda diskussiooni pealkirjaga “Metsaraie poolt ja vastu”. Kolmandaks, me lihtsalt ei tahtnud. Me tahtsime leida ideaalset kaasikut, kus on noored ja ilusad (piisavalt suured, aga mitte liiga suured) kased, mis kasvavad ideaalsete vahedega ning kus ei oleks võsa. Ja nende pikkade, sihvakate, kaskede vahele tahtsime seisma panna noored ja ilusad inimesed (nagu kased, eh-eh-hee).

Olgu öeldud, et sobiva kaasiku leidmine oli raske ülesanne ja meil on sellest pisut vist ka trauma tekkinud. Sessioon on ammu läbi, aga iga kord kui me mõnest kasemetsast mööda sõidame, kiljatab kumbki meist ikka: “Kased!” Võimalik, et me vajame ravi. Eks aeg näitab.

#graafilisus

Kaskede sirgetest joontest lähtuvalt tahtsime sees pildistamiseks leida art deco või industriaalse stiiliga paiga. Tähtsaks lisatingimuseks oli, et see koht ei oleks pulmafotograafide poolt nii “ära pildistatud”, et see klišee või kopeerimisena tunduks. Sobiliku siseinterjööri leidmise nimel olime me äärepealt valmis oma sessiooni Lätti tegema minema, aga tõtt öelda ei leidnud me ka sealt midagi, mis meid inspireerinud oleks.

Kuigi Mooste Viinavabriku uhke aatrium meenus meile kohe, jätsime selle esialgu oma plaanidest välja, sest tegemist on niivõrd populaarse pulmakohaga, et tundus, et seal pole vist enam jäänud nurka, millest poleks igas stiilis ja versioonis pulmapilte. Aga kui internetiotsingu appi võtsin, ei leidnud ma ühtki sellist galeriid ega fotot, mis oleks pisutki sarnanenud sellele, mis minu mõttes mõlkus. (Tõsi, see ei tähenda, et selliseid pilte olemas poleks.) Järelikult, me olime leidnud oma ideaalse võttepaiga!

Kuigi mulle meeldivad väga ka detailsemad võtted, olen ma fotograafina väga inspireeritud arhitektuurist ja graafilisest disainist. Mulle meeldivad ülisuured plaanid, negatiivne ruum ja kompositsioonivõtted, mida sageli rohkem just disainis kasutatakse.

Siinkohal tuleb tänada Mooste Viinavabriku perenaist, kes meie ideega kohe kaasa tuli ja koheselt oma ajakavas ka pisut ümberkorraldusi tegi, et me oma sessiooni tehtud saaks! Suur-suur aitäh!


#tänusõnad

Nüüd olekski paras aeg mainida, et tegelikult on selliste sessioonide toimumise taga palju rohkem tööd ja inimesi, kui esmapilgul välja paistab. Mina siin targutan, aga tegelikult tegi ettevalmistuste osas suurima töö ära just Ilona, kes tundide kaupa internetis inspiratsiooni, viiteid ja detaile otsis, neid mulle näitas, salvestas ja üldse meelde tuletas, et me peame ette valmistama. Ta sõitis maha kümneid ja kümneid kilomeetreid, et enne sessiooni need õiged võttepaigad välja selgitada. Pani paika päevakava ja otsis kokku kõik, mis veel puudu oli. Kokku võttis selle sessiooni ettevalmistus aega umbes kaks kuud. Kui ma oleks seda üksi teinud, ootaks me seda ilmselt veel aastaid.

Siis peame tänama oma fantastilist juuksurit, Ranet, kes meiega aktiivselt kaasa mõtles, ideid pakkus ja oma vabal päeval kohale tuli, et meie fotosessioon kaunis ja terviklik välja näeks.

Ja seda sessiooni poleks ilma meie modellideta. Aitäh, Angelica ja Raimond, et te meie hullu ideega kaasa tulite!

Igaks juhuks, et juriidiliselt oleks kõik korrektne: Angelica ja Raimond tegelikult ei abiellunud. (Vähemalt, meie andmed on sellised.) Aga kui see päev peaks kunagi saabuma, on peaproov vähemalt tehtud. 😉

Üks fantastiline inimene jäi tänamata. Aga tema kord tuleb peagi. 😉 Stay tuned!

Kas sulle meeldis meie blogipostitus? Kui, jah, siis vaata meie teisi postitusi SIIT. Kui tahaksid meid tööle palgata või meiega koostööd teha, võta meiega ühendust SIIN

Kristina


Ründa aju kuubiga!

1 november, 2017

Meie usume, et tööd on mõnus teha eelkõige siis, kui sinu ümber on mõnus keskkond ja mõnusad inimesed. Ja, et ümbritsevat peaks olema võimalik ümber tõsta vastavalt ideedele ja olukordadele. SOFAble usub ka! Ja teab sellest isegi rohkem kui meie!

SOFAble loojad Indrek ja Ivar Maripuu mõtlesid välja ühed nutikad kuubikud nutikasse kontorisse. Kuubikut saab kasutada nii tooli kui lauana ja, nagu selgus fotosessiooni käigus, isegi riiulina! Ja seegi pole veel kõik! (Teleturg, teleturg!)

Kuubikud küsivad sinu käest küsimusi, et oma ideid paremini välja arendada! Kuidas täpselt? Vaata SIIT!

Fotod: Kristina Masen
Rohkem infot: www.crtvtybarn.eu ja www.sofable.eu
Kõik fotod on pildistatud KROHV stuudios, stilistika valmis KROHVi ja SOFAble loovas koostöös.
Täname abi eest ka Hanna-Grete Rüütlit!

 

 

 


Seo oma pere punti ja vii nad vanaemale ehk KROHVi jõulusürpriis

26 oktoober, 2017

 

Parim kink jõuludeks on kinkida iseennast! KROHVi jõulusürpriis™ teeb selle sulle eriti lihtsaks! Pead järgima vaid neid nelja sammu:

  1. KIRJUTA KROHVi, lepi kokku konsultatsiooni ja sessiooni ajad.
  2. TULE KOHALE, teeme meigi ja pildid!
  3. VALI LEMMIKPILT. Kui pildid on valminud, saad endale valida ühe lemmikpildi mille KROHV trükki saadab ning hiljem sinuni toimetab.
  4. NAUDI KUNSTITEOST või kingi see kellelegi, keda armastad!

Ehk ametlikult öeldes: 100€ jõulusürpriisi sisse mahub fotojumestus ühele, 1h fotosessioon (millest valmib umbes 25-30 täismahus digifaili) ning ühe valitud foto väljatrükk 45x30cm suurusele kapale.
Kui soovid, võime loomulikult lisatasu eest välja printida lasta ka kasvõi kõik sessiooni pildid!

Võta meiega ühendust:


Kadri ja Olari armastuse aed

21 oktoober, 2017

“Aga komme on selline!” Komme on ka selline, et ilmselt kuuleb iga pruutpaar pulma korraldades oma lugematutelt sõpradelt ja tuttavatelt, kuidas see AINUÕIGE viis pulmi pidada. Ja nii võib vahel ka juhtuda, et pruutpaar annab järgi asjadele, mis tegelikult päris nende eelistus polegi…

Kadri ja Olari oskasid ning tahtsid teha teisiti. Nende pulmapäeva mahtus nii modernset kui ajaloolist, nii traditsioonilist, kui ebatraditsioonilist.

Fotod: Kristina Masen
Pruudi jumestus: Merili Reinlo
Peiu jumestus, sessioonide assisteerimine: Ilona Tint
Aia perenaine: Eve Kinnunen


Paaripanija: Maiken Jüriöö (Põlva)

Pulmaisa: Marko Pille

Pulmaauto: Stiilsed pulmaautod – Tšaika ja Volga (Sven Kuklane)
Peokoht: Kunstimäe puhkemaja (Valgamaa)


Väljakutse tugevatele

12 oktoober, 2017

Hoiatus: Järgmine postitus võib teie isu äkiliselt suurendada! Olge pilte vaadates ettevaatlikud!
Põlva linna servas asub üks tilluke kodukohvik Tillu, kus pakutakse maailma parimaid küpsetisi ja maiuseid! Mais (jah, me teame, et päris tükk aega tagasi) korraldas Tillu oma uhke Tordiralli, mida ka KROHV jäädvustamas käis.
Modellid: imemaitsvad hõrgutised; Tillu sõbrad
Fotod: Kristina Masen


Neiu. Naine. Nõid.

10 oktoober, 2017

Modell ja tekst: Maria Johnson
Jumestus: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen

Arvatavasti olen alati olnud otsija. Ema kunagi ütles, et juba väikesest peale “kosmose laps”, kellel juuksed alati turris ja midagi tähtsat käsil.

Ka see siin on lugu otsingutest. Lugu rännakutest ja katsumustest- teekonnast iseendani.

Seda lugu on raske jutustada, kuna sõnad ei ole piisavad ja tajud veel üdini küpsed. Ma püüan endast anda parima, kuid tea, et see siin on vaid sissejuhatus. Selleks, et iseendaga rahu teha, jõudsin pika psühholoogilise rännaku tulemusel kolme arhetüübini, mis moodustavad minu olemuse kolmainsuse. Nimetasime nad “Neiu”, “Naine” ja “Nõid”, kirjeldamaks duaalsusest sündivat sünergiat. Hele ja tume ning nende vahel kõikvõimas looja, kes maailmaga suhtleb. Selleks, et ka kehaliselt ja emotsionaalselt seda tõde vastu võtta, otsustasime Kristina ja Ilonaga need kolm karakterit manifesteerida ja jäädvustada.

Olles viimased kümme aastat üha teadlikumalt iseendaga kontakti otsinud, on minu teele sattunud mitmeid võimalusi inimese olemust ja psüühikat süstemaatiliselt tundma õppida. Kõikide nende erinevate õpetajate ja filosoofiate keskne sõnum näib olevat üks: tervenemine saab alguse aktsepteerimisest. Kuid selle “aktsepteerimise” ust eneses leida ja avada on olnud arvatust keerulisem.

Et selleni jõuda, olen pidanud „maha lammutama“ mitmeid tahke oma egost ehk sellest karakterist, kelleks ennast kuidagi pidanud olen. Üks olulisemaid sõnumeid, mida sel teekonnal endaga kandnud olen, tuleb Ghalil Gibrani sulest: “Valu on selle kooriku murdumine, mis ümbritseb sinu arusaamist.”

Just oma valus kohal olemisest jutustabki nendest karakteritest esimene: Neiu, kes on oma valus nii sügaval sees olnud, et see on ta alistanud ja uputanud. Neiu, kes sellest valust pimestatuna reageeris maailmale viisidel, mis teda ennast üha enam kahjustasid. Selle arhetüübi omaksvõtmine tema häbis ja süütundes on olnud selle teekonna üks raskemaid proovikive. Samas on ta ka Neiu, kellega koos jälle mängima õppides olen leidnud enda südames jõu ja julguse sellele valule vastu astuda ja temast läbi minna. Tema uudishimu paneb mind maailma järele janunema.

Selle janu leevendus tuli ühel imelisel päeval ootamatult kaevust, mille leidsin maailma teisest otsast. Minu ellu tuli Mees ja minust sai Naine. Kogesin ehk esimest korda oma elus, mida tähendab turvatunne ja hoitud olemine. Õppisin sügavuti ja päriselt usaldama. Teda, ennast ja universumit. Siin on veel palju, mida avastada ja luua. Olen alles alguses ja vaatan enda ümber ringi avali silmadega. Kõik, mida näen, ei ole kaunis, ja miski ei ole kole. Mõned asjad lihtsalt on.

***

On vara veel võtta maha kette

oma koormalt, et kergitada süüd

või teda enda järel sikutada vette,

et hiljem ette mängida etüüd

 

ja on vara veel laotada letile valla,

et olen Veenus võõrais rüüs

kui su käsi minu karikasse kallab

ja eksiilist saab elule asüül

milles lavalaudade didaktika ja tõde

sinu merekiviste silmade toon

minu sõnad, minu keel, minu kõne

ja tema lummalembeste laulude foon

 

Nüüd näitleja nülib su ihutut liha

ja naine enda kõrval märkab meest

ilma, et keegi meist peaks vihkama iha,

mis lahti meid kisub me eneste seest

 

Mind tänini sa tõdema võid panna,

et sündind olen suurmeeste soost.

Et mu elu ei ole kogetud ulakuste summa

ja vaid lambaid murran huntidega koos

***

Nüüd astun esimest korda justkui teistmoodi, kuidagi “päriselt” maailma. Nüüd, mil tunnen tagalas kindlust ja südames vankumatut julgust, mõistan, et ainuke “vaenlane” on minu enda vari. Ainus avastamata ja asustamata ala on see, millele minu teadlikkus ei ole veel oma valgust heitnud.

See tume ja tundmatu Nõid ei näita end ehk kunagi üdini, kuid tema kohalolu on alati tunnetatav. Temaks ei ole võimalik kuidagi “saada”, ta on nagu tulevik, kuhu me kunagi kohale ei jõua. Teda võib vaid usaldada. Minna vooluga kaasa, olgugi, et siht võibki jääda tundmatuks, kuni ise ei otsusta peatuda.

Selline enese kogemine ja nägemine on olnud äärmiselt vabastav ja tervendav. On veel palju madalikke, tippe ja orgusid, mida vallutada. Tänu sellele avatud aktsepteerimise uksest sisse voolavale värskele hingusele leian ennast kogemas viisil, mida ma seni ei osanud ettegi kujutada. Tean, et pean igas hetkes tegema vaid järgmise sammu ja tee ise avab ennast minu ees. Üks samm korraga ja alati suurima sisemise vastupanu suunas.