Ägedad eesti fotograafid, kelle tegemisi jälgida

15 november, 2018

Kes on need eesti fotograafid, kelle uute fotode peale Instagramis ma alati elevusest ruigan? Sageli tuuakse oma eeskujude ja lemmikutena välja legendaarseid maailmakuulsaid fotograafe, aga sedapuhku tahaks kiita ja välja tuua just neid andekaid kodumaiseid moefotograafe, kes ehk isegi teenimatult vähe tähelepanu saanud on! Ja üldse, kohalikke kolleege peaks auga rohkem kiitma!

Jörgen Paabu

Alguses ei teadnud ma Jörgenist midagi, aga viimase paari aasta jooksul tundub mulle, et temalt tulevad vististi Eesti kõige lahedamad moe- ja kampaaniafotod! Ühtpidi puhas ja moderne stiil, aga teisalt on tema piltides alati mingit ajastu hõngu, tumedust (ka siis kui pilt on iseenesest hele) ja salapära.

Krõõt Tarkmeel

Ilmselt ei pea tema nime küll ühelegi Eesti moe- ja/või fotograafiafännile tutvustama! Tema fotodes on alati mõni humoorikas või üllatav detail, mida vahel suisa esialgu ei märkagi. Isegi süngematest piltidest kumab läbi väike iroonia, et kõike ei tasu ka liiga tõsiselt võtta…

Virge Viertek

Tema töödes on alati aristokraatiat, üleolekut ja ebamaisust, olgu vahendid kuitahes napid. Külluslik siis kui kõik on minimalistlik. Minimalistlik siis kui kõik on külluslik. Ei tundu loogiline? Aga on!

 

View this post on Instagram

 

#tbt #AnnikaKedelaukJewellery #jewellery #mood #kaamos #virgeviertek #LotteJürjendal

A post shared by Virge Viertek (@virrge) on

 

Pssst! Ka meie oleme Instagramis täiesti olemas! Vaata meie kontot SIIT!

 

Kristina


Fotograafiks olemise üllatavad küljed

24 august, 2018

Enne täiskohaga fotograafiks hakkamist olin ma pikalt pildistanud nii üritusi kui pisut privaatsessioone ja tundus, et ei ole paljut, millega fotograafiamet mind üllatada võiks. Kuigi laias laastus oli mul olemas arusaam asjadest, ei osanud ma päris kõike küll täielikult ette kujutada.


Fotograafil tuleb suhelda vähemalt sama palju kui pildistada

Võib-olla on asi lihtsalt selles, kuidas mina asju ajada armastan, aga üsna kiirelt sai selgeks, et kui ma tahan tulemust, millega on rahul nii klient kui mina, tuleb rohkem rõhku panna eeltööle ja suhtlusele, sest hiljem midagi muuta või päästa on tunduvalt keerulisem kui kohe alguses asjad õigesse kohta suunata. Nii kipuvadki esmakohtumised klientidega olema väiksemamõõdulised isikuintervjuud. Milline on stiil? Milline tahetakse piltidel näida? Mille tarbeks need pildid on? Mida peetakse koledaks? Mida tahetakse fotodel välja tuua ja mida peita? Nendele küsimustele vastuse leidmine aitab minul mõelda välja selle, kuidas teha tehnilised ja kunstilised lahendused, mis neid eesmärke täidaksid.


Mu riidekapp pole endine

Millega kõigega peab arvestama! Vaja on jalanõusid, mis ei klõbiseks ja millega jõuab pikalt seista. Vaja on riideid, milles saaks end vabalt liigutada ja milles poleks kahju kasvõi mudas aeleda. Arvestada tuleb ka üldise tehnoetiketiga, mis näeb ette, et sa oleksid üleni mustas, aga on juhuseid, kus ka  see ei passi, seega peab olema varuvariante. Ja siis on vaja pidulikke riideid üritusteks ja pulmadeks, millega sa oleksid piisavalt pidulik, aga mitte liialt silmatorkav ja, et sa tunneksid end mugavalt ja…. Ja nii igaks ilmaks ja hooajaks.
Kaks aastat hiljem on mu garderoobi sisu pea täielikult muutunud ning funktsioon on saanud ilust tähtsamaks. Näiteks, viis aastat tagasi poleks ma kindlasti ketse jalgagi pannud, aga nüüd kannan ma neid põhimõtteliselt kõikjal, sest need on vaiksed ja mugavad. Ning ideaalseid pidulikel puhkudel pildistamise jalanõusid pole ma ikka veel leidnud.

Pildistamine on jäämäe tipp

Iga pildistamistunni kohta tuleb keskmiselt 2 tundi arvuti taga, olenevalt tööst ka rohkem. Tuleb sorteerida ja töödelda ja üle vaadata ja parandada ja uuesti üle vaadata ja eksportida ja üle vaadata ja üles laadida ja… Lisaks veel pidev turundustöö, klientidele vastamine, kodulehe korrastamine, eeltöö tegemine, tehnika hooldamine, enesetäiendamine jne jne jne…. Loomulikult ma teadsin, et seda kõike peab tegema, aga reaalselt ma ei kujutanud ikkagi ette, kui palju aega kulub kõigele muule.

Eraelus pildistan vähe ja, kui üldse, siis telefoniga


Ilona naerab, et ma teen ilusaid pilte ainult siis kui mulle maksta. Et muu ei kannata kriitikat. Tema naljas on tõetera sees, aga asi pole rahas, vaid selles, et ma tunnen, et oma elus tahan ma olla rohkem päriselt kohal. Kaameraga pidevalt pildistades tekib justkui mingi filter minu ja ümbritseva maailma vahele ning ma ei ole justkui päriselt kohal. Ma vaatan kõrvalt ja ma keskendun sellele, kuidas seda toimuvat hiljem teistele näidata, kuidas neis seda kohaolu tunnet tekitada.  Aga isiklikel hetkedel ja sündmustel tahan ma päriselt kohal olla. Ma tahan näha ja suhelda ja tunnetada. Ja kui pildistan telefoniga, pildistan peamiselt endale, emotsioonis, kiirelt ja hooletult. Mis ma nende piltidega teen? Vaatan, et meenutada mingit konkreetset emotsiooni ja tunnet, mis on kureerimata ja plaanimata. Ja vahelduseks ei pea see olema ilus. 

Millised asjad sulle sinu ameti või valdkonna juures üllatusena tulid?

Kristina


Ühe pulmasessiooni lugu

29 juuni, 2018

Pulmasessioon, kus kohtuvad traditsioonid ja modernsus. Aegumatu klassika ja värsked trendid. Romantika ja müstika.

Me armastame oma kliente kuuni ja tagasi, aga vahel on tore teha mõnda asja nii, et ainult ise ütled, kuidas ja mis peab olema. Päris pulmad ei ole selleks sobiv aeg ja koht, sest me usume väga siiralt ja sügavalt, et pulmad peavad olema pruutpaari enda nägu. Jah, nõu tohib anda, aga lõplikud valikud peavad siiski paarile endale meeldima. Nii korraldasime me mängupulmad, et vahelduseks ise dikteerida.

Modellid: Angelica ja Raimond
Fotograaf: Kristina Masen
Jumestaja ja assistent: Ilona Tint
Juuksur: Rane Viks
Täname: Kairi Parson, Mooste Viinavabrik

#kollane

Väga sageli valivad pruutpaarid oma pulmale ühe aktsentvärvi, millega nii riietusele kui peokohale natuke isikupära lisada. Me tahtsime enda pulmasessiooni stiliseerimisest teha väljakutset ja seega valisime kollase, sest see tundub olevat värv, mida inimesed pisut pelgavad (vähemalt meie meelest). Sest, noh… lasteaiad on kollased. Ja selle tüütu vanatädi tapeet oli kollane. Ja kollane lumi on hirmus asi…

No, kokkuvõtvalt, kollast näib olevat raskem stiliseerida nii, et see ei oleks lapselik või vanamoodne (selle sõna halvimas, maitsetumas mõttes). Aga kollane võib olla ka hingematvalt ilus.

Paari stiliseerimisel jäime kollase doseerimisega tagasihoidlikuks, sest tahtsime tõesti, et see oleks aktsentvärv, mitte kõikemattev värviplahvatus. Kollased lilled juustes. Imeväikesed kollased kõrvarõngad. Kuldne ninarõngas. Kollaste südametega karikakrad. Kuldsetes toonides pruudimeik. Läbivalt mitmetes detailides, kuid samas nii pisut… nii natuke…

Kui vaadata pilte kõigist kolmest võttekohast (vaata allapoole), ongi näha, et kollase mõju piltidel on väga erinev ning oleneb ümbritsevast. Sinepikollase Põlgaste mõisa taustal tehtud fotod on küll erksavärvilised, kuid mitte lapselikud. Neis fotodes on korraga nii modernset kui vanamoodsat, romantilist ja jõulist.

sessiooni värvikaart

Ja tegelikult ongi need sõnad, mis minu jaoks mu stiili hästi kokku võtavad. Mulle meeldivad kontrastid, draama ja sügavus, mida aitab neil piltidel tekitada kollase, sinise ja rohelise kombinatsioon. Aga mulle meeldivad ka puhtad ja selged jooned, minimalism ja teatav abstraktsus. Mis viib meid järgmiseni…

#kased

Kui mõelda eesti pulmakommetele, tulevad mulle alati kõige esimesena meelde kased. Ma arvan, et mingi ajani polnud eestis ühtki suvist pulma, kus kaskesid tuppa ei veetud või neist vähemalt pulmaväravat ei meisterdatud. (Heitke pilk oma vanemate pulmaalbumisse ja teeme statistika, kas mu hüpotees pädeb või ei.) Nii tahtsime ka meie oma sessioonis kaskede elementi sisse tuua.

Metsa me langetama ei hakanud. Esiteks, polnud raieluba. Teiseks, me ei soovinud astuda diskussiooni pealkirjaga “Metsaraie poolt ja vastu”. Kolmandaks, me lihtsalt ei tahtnud. Me tahtsime leida ideaalset kaasikut, kus on noored ja ilusad (piisavalt suured, aga mitte liiga suured) kased, mis kasvavad ideaalsete vahedega ning kus ei oleks võsa. Ja nende pikkade, sihvakate, kaskede vahele tahtsime seisma panna noored ja ilusad inimesed (nagu kased, eh-eh-hee).

Olgu öeldud, et sobiva kaasiku leidmine oli raske ülesanne ja meil on sellest pisut vist ka trauma tekkinud. Sessioon on ammu läbi, aga iga kord kui me mõnest kasemetsast mööda sõidame, kiljatab kumbki meist ikka: “Kased!” Võimalik, et me vajame ravi. Eks aeg näitab.

#graafilisus

Kaskede sirgetest joontest lähtuvalt tahtsime sees pildistamiseks leida art deco või industriaalse stiiliga paiga. Tähtsaks lisatingimuseks oli, et see koht ei oleks pulmafotograafide poolt nii “ära pildistatud”, et see klišee või kopeerimisena tunduks. Sobiliku siseinterjööri leidmise nimel olime me äärepealt valmis oma sessiooni Lätti tegema minema, aga tõtt öelda ei leidnud me ka sealt midagi, mis meid inspireerinud oleks.

Kuigi Mooste Viinavabriku uhke aatrium meenus meile kohe, jätsime selle esialgu oma plaanidest välja, sest tegemist on niivõrd populaarse pulmakohaga, et tundus, et seal pole vist enam jäänud nurka, millest poleks igas stiilis ja versioonis pulmapilte. Aga kui internetiotsingu appi võtsin, ei leidnud ma ühtki sellist galeriid ega fotot, mis oleks pisutki sarnanenud sellele, mis minu mõttes mõlkus. (Tõsi, see ei tähenda, et selliseid pilte olemas poleks.) Järelikult, me olime leidnud oma ideaalse võttepaiga!

Kuigi mulle meeldivad väga ka detailsemad võtted, olen ma fotograafina väga inspireeritud arhitektuurist ja graafilisest disainist. Mulle meeldivad ülisuured plaanid, negatiivne ruum ja kompositsioonivõtted, mida sageli rohkem just disainis kasutatakse.

Siinkohal tuleb tänada Mooste Viinavabriku perenaist, kes meie ideega kohe kaasa tuli ja koheselt oma ajakavas ka pisut ümberkorraldusi tegi, et me oma sessiooni tehtud saaks! Suur-suur aitäh!


#tänusõnad

Nüüd olekski paras aeg mainida, et tegelikult on selliste sessioonide toimumise taga palju rohkem tööd ja inimesi, kui esmapilgul välja paistab. Mina siin targutan, aga tegelikult tegi ettevalmistuste osas suurima töö ära just Ilona, kes tundide kaupa internetis inspiratsiooni, viiteid ja detaile otsis, neid mulle näitas, salvestas ja üldse meelde tuletas, et me peame ette valmistama. Ta sõitis maha kümneid ja kümneid kilomeetreid, et enne sessiooni need õiged võttepaigad välja selgitada. Pani paika päevakava ja otsis kokku kõik, mis veel puudu oli. Kokku võttis selle sessiooni ettevalmistus aega umbes kaks kuud. Kui ma oleks seda üksi teinud, ootaks me seda ilmselt veel aastaid.

Siis peame tänama oma fantastilist juuksurit, Ranet, kes meiega aktiivselt kaasa mõtles, ideid pakkus ja oma vabal päeval kohale tuli, et meie fotosessioon kaunis ja terviklik välja näeks.

Ja seda sessiooni poleks ilma meie modellideta. Aitäh, Angelica ja Raimond, et te meie hullu ideega kaasa tulite!

Igaks juhuks, et juriidiliselt oleks kõik korrektne: Angelica ja Raimond tegelikult ei abiellunud. (Vähemalt, meie andmed on sellised.) Aga kui see päev peaks kunagi saabuma, on peaproov vähemalt tehtud. 😉

Üks fantastiline inimene jäi tänamata. Aga tema kord tuleb peagi. 😉 Stay tuned!

Kas sulle meeldis meie blogipostitus? Kui, jah, siis vaata meie teisi postitusi SIIT. Kui tahaksid meid tööle palgata või meiega koostööd teha, võta meiega ühendust SIIN

Kristina


Buduaarisessioon kaheksajalaga

8 märts, 2018

Kunagi ammu kinkisid mu sõbrannad mulle kingiks fotosessiooni. See oli esimene kord, mil ma sedasi kellegi kaamera ees poseerisin. See tunne oli mulle väga võõristav, sest ma ikkagi pidasin end intelligentseks inimeseks, kellele edevus sugugi ei sobi. Liiati leidsin ma hulganisti asju, mille pärast aeg pildistama minekuks kunagi õige ei tundnud. Noh, et ma olen liiga paks ja kole, et raudselt teen ma oma jõledusega kaamera katki ja, no üleüldse, oma margi teen ma fotograafi juures totaalselt maha, sest ma ei oska poseerida ja olla.

Ometi läks vastupidi. Ilusaid pilte sai hulgim. Tõsi, poseerimises olin ma tõesti üsna jube, tegin veidraid grimasse ja kehasirutusi, aga fotograafi juhendamine aitas mul krambist üle saada ning ma isegi ei tea, kuidas, aga pildid said üliägedad! Ma olin lummatud sellest, milline ma neil piltidel välja nägin. Üldse mitte kohmakas, paks ja kole, vaid särav ja kaunis! See kogemus andis mulle justkui tiivad, ma nägin end esimest korda hoopis teise pilguga ja see, mida ma nägin, tegi mind õnnelikuks.

Toonasest sessioonist on möödas mitmeid aastaid ja minu enda pildistamishobist on tänaseks saanud tõsine töö. Ja minu kogemus fotograafi juures käigust on oluliselt mõjutanud seda, mida ma ise oma tööst arvan ning kuidas ma seda teen.

Õiget aega pole olemas
Ma usun sellesse, et pole olemas õiget vanust, eluetappi, kehakaalu ega [täida lüngad], mil endast ilusaid pilte teha. Ma usun, et ükskõik, millised me oleme täna, väärime me ka just täna iseenda armastamist kõigi oma vigade ja veidrustega. Sest kui me end ise ei armasta, miks teised seda tegema peaksid? Ma usun, et ükskõik, mida me endast täna arvame, on meil kümneid aastaid hiljem siiski tore ennast neil piltidel vaadata. Et siis me mõtleme, et me polnud siis sugugi nii koledad ja vanad, kui me endale tol momendil tundusime. Et meil on hea meel, et me oleme end selliselt jäädvustanud.

Ma olen ise pildistanud üles sadu inimesi, andnud parima nende julgustamiseks ja toetamiseks, uskudes, et kui ma suudan kasvõi mõnele inimesele anda killukesegi sellest tundest, mida ma ise toona kogesin, teen ma midagi paremaks.

Kui midagi pidevalt teha, on alati oht, et sellest saab rutiin. Nii olen ma otsustanud, et aeg-ajalt peaks ka ma ise modelli rolli astuma, et mõista seda, mida teised minu kaamera ees tunnevad. Ja Ilonast saab sellistel hetkel fotograaf.

Kaheksajalg  või inimene?
Kui te arvate, et ma tean täpselt, mida ma kaamera ees teen, te eksite! Võtke teadmiseks, ma oskan väga hästi juhendada, aga kui mind ennast kaamera ette panna, tunnen ma end nagu kaheksajalg. Käsi ja jalgu on liiga palju, näos pole miimikalihaseid ja no, üldse… Sel hetkel saan ma aru kõikidest oma klientidest, kes on kunagi kurtnud, et poseerimine on üks hirmus raske töö. On!

Aga ometi, tõsise juhendamise ja ühiste arutelude tulemusel jõuame me tulemusteni, millega me mõlemad rahul oleme. Ja hetkeks tekib mul déjà vu. Loomulikult on asju, mis võiksid olla teisiti ja paremad. Kilosid võiks olla vähem, juuksed ilusamad ja nahk kaunim, aga neid pilte vaadates ei mõtle ma sellele. Ma mõtlen, et hoolimata mu puudustest olen ma siiski ilus inimene ja, kahtlemata üle keskmise kaheksajalg, ning ma ei häbene seda öelda!

Kaunist naistepäeva lõppu!
Kristina

 


Kas Põlva vajab foto- ja jumestusstuudiot?

1 jaanuar, 2017

lowpoly_ilona-ja-kristina

 

Me ei ole kunagi nii palju arenenud, nii palju põrunud ja nii palju õnnestunud, nii palju naernud ja nutnud. Nii palju unistanud, nii palju oma unistuste nimel pingutanud. Nii palju kahelnud ja nii enesekindlad olnud. Ja vahel kogesime me kõiki neid emotsioone üheainsama päeva jooksul.

 

 

Foto- ja jumestusstuudio Põlvas? Kes sinna tuleb? Keda te pildistate? Kas te ei arva, et see on liiga suurejooneline plaan? Piinlik küll küsida, aga kas Põlvas on piisavalt inimesi, kes teie juurde tuleks?

Kõiki neid küsimusi on meie käest mustmiljon korda küsitud. Ja me ise oleme neid samu küsimusi endagi käest küsinud. Ja jõudnud järeldusele, et ainus viis teada saada, on ise proovida.

Ja me tahame seda teha maksimaalselt hästi! Meie eesmärk stuudiot ehitades ja luues oli, et see oleks Põlvas värske, uus ja eristuv! Et pakkuda igale kliendile erinevaid lahendusi, individuaalselt lähenemist ning, mis kõige tähtsam, positiivset elamust! Vahel on see õnnestunud paremini, vahel pisut halvemini, kuid me oleme võtnud eesmärgiks ka kõikidest põrumistest midagi õppida ning selle võrra järgmisel korral paremini teha.

Meie suureks rõõmuks saame täna öelda, et Põlvas tõepoolest on inimesi, kes tahavad meie juurde tulla! Ja neid on ka Räpinas, Võrus, Tartus ning, üllatus-üllatus, isegi Tallinnas!

Me oleme ikka veel alguses! Me ise kujuneme, kujuneb KROHV kui bränd ning kujuneb ka see, mida me oma klientidele pakume. Aga meie endi sees on jätkuv ihalus püüelda vaid paremuse poole!

KROHVi ei oleks olemas, kui meie selja taga ei oleks võrratuid inimesi, kes meid selles hullumeelses ettevõtmises toetavad!
Kõige suurem tänu läheb Kalmerile ja Kasparile! Ilma teieta poleks seda kõike!
Aitäh, meie toetustiimile, kes kõik oma erineval moel ja viisil meid erinevatel hetkedel meie jaoks olemas olnud on: Iia, Helen, Marika, Anneli, Karl, Kristi, Martin ja Diana!

Aitäh, kõigile meie sõpradele, kes on meid aidanud, meid promonud, meid heade sõnadega kannustanud! Aitäh, kõigile meie koostööpartneritele!

Loomulikult ei saa olla ühtki ärilist ettevõtmist klientideta. Aitäh, kõigile teile võrratutele isiksustele! Aitäh, et te meie juurde tulete! Aitäh, et te olete meie õpetajateks!

2017. aastaks me lubame, et me ei lõpeta oma unistuste poole püüdlemist! Me lubame teha veel suuremalt, veel ägedamalt, veel paremini!

Head uut aastat!


Esmakohtumine Heleniga

25 august, 2016

Helen sensual-12
Tead seda tunnet, kui kohtad esimest korda mõnd inimest, kes jätab sulle mingi tugeva emotsiooni ja tunde?

Mul ei ole Heleniga mitte kunagi seda võimalust olnud. Helen on minu noorem õde ja (tema meelehärmiks) mäletan ma tema kasvamisest pea kõike ning olen lahkesti nõus ta “kõrghetki” ka talle meelde tuletama. Tõsi, minu meelehärmiks mäletab temagi rohkem, kui mulle meeldiks, aga see jutt jäägu mõnda teise aega või kohta…

Neid pilte sorteerides ja töödeldes oli mul tunne, nagu kohtuksin Heleniga esimest korda. Ühtäkki ei näinud ma enam oma väikest õde, ma ei näinud tema kasvamist ja minevikku. Ma nägin teda kui noort ja jõulist naist. Mitte, et ma varem poleks teadnud, et ta on nüüd suur, et ta on iseseisev, tugev, andekas ja võimekas. Aga ma oleks teda vaadanud justkui läbi kellegi teise silmade. Ja õdedel on seda võimalust harva.

Kirjutas Kristina

 

Jumestus: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen


Pingutatud pidulikkus

30 juuni, 2016

Kuidas sõnastada teistele neid asju, mis on sinu peas ja südames nii selgelt olemas?

Ei…

KROHVi kodulehe tegemine on olnud keeruline, sest…


Jätame siis selle punnitatud pidulikkuse ja läheme lihtsalt asja juurde!

Sa oled jõudnud KROHVi blogi kõige esimese postituseni! Meie endi plaanide kohaselt saab siin neid tulevikus olema veel, aga kui palju ja kui tihedalt, on raske ennustada. See saab olema koht, kuhu lisame pildigaleriisid oma töödest, aga samas, tundes ennast, teinekord ka heietama neist asjust, mis KROHViga seoses hingel või südamel on.

Kohtumisteni!
Ilona ja Kristina