Kolm objektiivi, üks sessioon

11 oktoober, 2018

Väga paljudele tuleb üllatusena, et pilditöötluses päris kõike muuta ja parandada ei saagi.* Tegelikult määrab juba see, millise objektiivi ja kaameraseaded on fotograaf valinud, ära pildi tunde ja stilistilise suuna.

Et seda illustreerida, korraldasime spetsiaalselt ühe minisessiooni Kristiga. Sessiooniks võtsin kaasa kolm objektiivi, mida ma isiklikult kõige rohkem kasutan: Nikkor 24-120mm 1:4G ED VR, Nikkor 50mm 1:1.8G ning Helios 44M 2/58 ning kasutasin neid täiskaaderkaameral Nikon D750.

Katse 1: portree ja 3 objektiivi

Esmapilgul võib kolme pilti vaadates tunduda, et fotograafi käsi lihtsalt värises mõnel pildil rohkem kui teisel. Aga kui pisut süveneda, hakkavad silma paistma ka põhimõttelised erinevused. (P.S. Kliki pildid lahti, et neid paremini näha!)

Nikkor 24-120mm 1:4G ED VR (vasakul)

Modell pildil on üleni võrdlemisi terav. Näha on modelli nahatekstuur ning tema kleidi tikandite detailid. Taust on udune, aga hoolega vaadates on võimalik eristada puulehtede ligikaudset suurust ja paiknemist.

Nikkor 50mm 1:1.8G (keskel)

Modell ise pole enam sugugi üleni terav. Teravad on nägu ja rinnal olevad tikandid, kuid modelli õlad on juba võrdlemisi udused. Modelli nahatekstuur on pehmem, kui eelmisel pildil. Taust on udune ja kõik on justkui omavahel kokku sulandunud. Puulehtede suurust ja paiknemist silmaga väga määrata ei saa.

Helios 44M 2/58 (paremal)

Teravat ala pildil on märksa vähem kui kõigil eelmistel. Teravus on rohkem näos ja valikuliselt ka mõningatel kleididetailidel, kuid üldiselt on kleididetailid vähem eristatavad kui eelmistel piltidel. Modelli nahatekstuur tundub pehmem ja siledam. Taust ei ole küll nii udune kui eelmisel fotol, kuid taust justkui keerleks või liiguks.

Milline neist siis parim on? Vastus on subjektiivne. Mina isiklikult eelistaksin sellist klassikalisemat lihtsat portreed pildistada pigem keskmise objektiiviga (Nikkor 50mm 1:1.8G), sest esimenel pildil võtab minu arvates kleidimuster modelli näolt natuke liiga palju tähelepanu ja viimane pilt on kohati liialt “pehme”. Aga maitsed ja olukorrad on erinevad. Vahel ongi ehk vaja pilti, kus teravad on nii taust, modell kui tema riided. Ja vahel võibki sobida pilt, mis on pehmem ja teistsuguse tundega. Kõik oleneb.

 

Katse 2: foto täispikkuses ja 3 objektiivi

(P.S. Kliki pildid lahti, et neid paremini näha!)

Nikkor 24-120mm 1:4G ED VR (vasakul)

Pildi üldine efekt on üsna terav. Eristame nii modelli kui taustadetaile.

Nikkor 50mm 1:1.8G (keskel)

Modell ise on üldiselt üsna terav, samas, tema taust on udune. Teravamad on need oksad (ülemine vasak nurk), mis asuvad modelliga samal joonel.

Helios 44M 2/58 (paremal)

Ma kujutan ette, kuidas te kodus arvutite ees röögatate, et see pole täispikkuses pilt ja kas ma olen puhta pime, et midagi nii udust üles panin. Tegelikult on lugu selline, et selle objektiivi ja minu käsutuses oleva adapteri ning kaamera kombinatsioonis ei olegi võimalik rohkem modelli pildile saada nii, et ta ka terav oleks. Et nägu korralikult terav jäänud oleks, oleks ma pidanud liikuma veel lähemale ja nii oleks sellest pildist saanud pigem portree…

Kokkuvõte

Mis me siis nüüd järeldame… Mina valiks ka selleks puhuks pigem keskmise objektiivi (Nikkor 50mm 1:1.8G), sest esimese puhul on minu silma jaoks kõik liialt kirju, aga mõnel teisel juhul võiks see just töötada. Kolmanda objektiivivariandiga polegi võimalik soovitud tulemust saada, kui eesmärgiks pole hoopiski näiteks väga kunstipärane ja udune akt… aga seda eesmärki meil täna polnud.

Igal fotograafil on oma eelistatud tehnilised võtted ja vahendid, mis mõjutavad ka stiili. Ja samas, ka vastupidi, teatavate stiilide pildistamiseks on vaja teatud tehnikat. Seega, alati on eelnevat tähtis fotograafi hoolega valida. Kuidas valida näiteks pulmafotograafi, saad lugeda SIIT.

Kui palju ma neid pilte ise töötlesin? Et teie jaoks võimalikult ausaks jääda, lisasin ainult pisut valgust (exposure) ja muud ei teinudki.

Kahtlemata on veel tehnilisi tegureid (nt fokaalkaugus, kaugus pildistatavast, pildistatava kaugus taustast, kaamera sensori suurus jne) ja antud juhul ei ole objektiivide maksimaalsed avad, mida mina kasutasin, omavahel võrreldavad. Aga loodetavasti aitavad need inimestele, kes ise pigem kliendi või tellija rolli jäävad, mõista, kui tähtis on tegelikult eelnevalt fotograafile oma eeldused selgelt välja sõnastada. 🙂

 

Kristina

*Jah, põhimõtteliselt on Photoshopiga võimalik pea kõike teha, aga sageli pole see enam lihtsalt fototöötlus, vaid antud näidete puhul hoopis näiteks detailide juurdejoonistamine. 


Fotograafi nõuanne: külmas ja vihmas pildistamine

27 september, 2018

Alles see oli kui päike paitas põski ja talv tundus olevat nii-nii kaugel… Ja ühtäkki… sügis on kohal! Täiega! Aga pildistada tahaks ikka! Mida siis peaks üks hobifotograaf teadma enne kui külma või vihmaga õue pildistama minna?

Paraku on sedasi, et kuigi põhimõtteliselt saab iga kaameraga harrastada pea igasugust fotožanrit, on igal kaameramudelil oma väikesed “kiiksud”, millesse tootja on rohkem panustanud või mida antud mudeli puhul vähemtähtsamaks pidanud. Ja nii on erinev ka see, milliseid temperatuure ja kui palju niiskust su kaamera kannatab.

Enamasti on see info olemas sinu kaamera kasutusjuhendis või õnnestub see teave sul leida inglisekeelse internetiotsingu abiga. Väga suur osa hetkel turul olevaid kaameraid on mõeldud kasutamiseks temperatuurivahemikus 0-40°C, ja õhuniiskusega alla 85%. See tähendab, et Eesti talves tohiks justkui ainult toas pildistada.

Kaameraga külmast õuest sooja tuppa

Ometi, inimesed käivad ju pildistamas ka käredate miinuskraadidega. Kahtlemata on see kaalutud risk ja kindlasti soovitan ma kindluse mõttes jälgida tootja ette antud juhiseid. Aga juhul kui sa otsustad siiski riski võtta ja õue pildistama minna, tuleks kaamera õuest tuppa tulekul eriti hoolikas olla, et kaamerasse ei tekiks kondensvett. Kui see juhtub, võib kaamera elektrisüsteemis tekkida lühis, mis kaamera täielikult kasutuks muudab. Aga samuti võib juhtuda, et kui objektiivi sisse satub kondens, hakkab seal sees mõne aja möödudes vohama mõni hallitusseen. Kumbki neist versioonidest ei kõla eriti ahvatlevalt. Ega odavalt.

Et seda ennetada:
1. Eemalda mälukaart ja aku kaamerast juba enne tuppa minekut. Vastasel juhul võib juhtuda, et mälukaardi ja aku klemmid korrodeeruvad. Paremal juhul muutuvad kasutuskõlbmatuks vaid kaart ja aku, halvemal juhul terve kaamera.
2. Pane kaamera õhukindlasse gripkotti ja lisa sinna võimalusel niiskust imav kotike
(silikageel ehk silica gel). Ka seda tee veel õues olles. Nii tekib kondens hoopis kilekoti pinnale, mitte kaamera sisse.
3. Pane nüüd kaamera kaamerakotti ning vii kaamera kohta, mille temperatuur jääb õue- ja toatemperatuuri vahepeal, et temperatuur aeglasemalt ühtlustuda saaks (nt autos, graažis, koridoris).
4. Tuppa too kaamera alles mõne tunni möödudes ja siiski oleks hea, kui sa selle veel esialgu kaamerakotti jätaksid. Kaamerakottidel on reeglina polstrid ja pehmendused, mis samuti aitavad temperatuuri ühtlustumist aeglustada.

Niiskuskindlusest

Ka on oluline teada seda, et kuigi su kaamera võib olla ilmastikukindel ja kannatada sademeid, võib probleem tekkida sellest, kui su objektiiv sugugi ilmastikukindel pole. Ehk, töötamise võib lõpetada hoopiski su objektiiv või pääseb objektiivi kinnituskohtade kaudu niiskus ikkagi kaamerasse, mis võib tekitada korraliku kaamerarikke.
Seega, igal juhul on tark enda kaamerakotis kaasas kanda ühte suuremat mikrofiiberlappi (sellise leiad toidupoest, koristustarvete riiulist), millega kaamerat vajadusel kuivatada saad. Pisemad objektiivipuhastuslapikesed on küll ka vajalikud, kuid neist ei piisa suurema niiskuse pidevaks kuivatamiseks. Ja märjast lapist pole lihtsalt eriti palju abi.

Mõnusat pildistamist!

Kristina


Fotograafiks olemise üllatavad küljed

24 august, 2018

Enne täiskohaga fotograafiks hakkamist olin ma pikalt pildistanud nii üritusi kui pisut privaatsessioone ja tundus, et ei ole paljut, millega fotograafiamet mind üllatada võiks. Kuigi laias laastus oli mul olemas arusaam asjadest, ei osanud ma päris kõike küll täielikult ette kujutada.


Fotograafil tuleb suhelda vähemalt sama palju kui pildistada

Võib-olla on asi lihtsalt selles, kuidas mina asju ajada armastan, aga üsna kiirelt sai selgeks, et kui ma tahan tulemust, millega on rahul nii klient kui mina, tuleb rohkem rõhku panna eeltööle ja suhtlusele, sest hiljem midagi muuta või päästa on tunduvalt keerulisem kui kohe alguses asjad õigesse kohta suunata. Nii kipuvadki esmakohtumised klientidega olema väiksemamõõdulised isikuintervjuud. Milline on stiil? Milline tahetakse piltidel näida? Mille tarbeks need pildid on? Mida peetakse koledaks? Mida tahetakse fotodel välja tuua ja mida peita? Nendele küsimustele vastuse leidmine aitab minul mõelda välja selle, kuidas teha tehnilised ja kunstilised lahendused, mis neid eesmärke täidaksid.


Mu riidekapp pole endine

Millega kõigega peab arvestama! Vaja on jalanõusid, mis ei klõbiseks ja millega jõuab pikalt seista. Vaja on riideid, milles saaks end vabalt liigutada ja milles poleks kahju kasvõi mudas aeleda. Arvestada tuleb ka üldise tehnoetiketiga, mis näeb ette, et sa oleksid üleni mustas, aga on juhuseid, kus ka  see ei passi, seega peab olema varuvariante. Ja siis on vaja pidulikke riideid üritusteks ja pulmadeks, millega sa oleksid piisavalt pidulik, aga mitte liialt silmatorkav ja, et sa tunneksid end mugavalt ja…. Ja nii igaks ilmaks ja hooajaks.
Kaks aastat hiljem on mu garderoobi sisu pea täielikult muutunud ning funktsioon on saanud ilust tähtsamaks. Näiteks, viis aastat tagasi poleks ma kindlasti ketse jalgagi pannud, aga nüüd kannan ma neid põhimõtteliselt kõikjal, sest need on vaiksed ja mugavad. Ning ideaalseid pidulikel puhkudel pildistamise jalanõusid pole ma ikka veel leidnud.

Pildistamine on jäämäe tipp

Iga pildistamistunni kohta tuleb keskmiselt 2 tundi arvuti taga, olenevalt tööst ka rohkem. Tuleb sorteerida ja töödelda ja üle vaadata ja parandada ja uuesti üle vaadata ja eksportida ja üle vaadata ja üles laadida ja… Lisaks veel pidev turundustöö, klientidele vastamine, kodulehe korrastamine, eeltöö tegemine, tehnika hooldamine, enesetäiendamine jne jne jne…. Loomulikult ma teadsin, et seda kõike peab tegema, aga reaalselt ma ei kujutanud ikkagi ette, kui palju aega kulub kõigele muule.

Eraelus pildistan vähe ja, kui üldse, siis telefoniga


Ilona naerab, et ma teen ilusaid pilte ainult siis kui mulle maksta. Et muu ei kannata kriitikat. Tema naljas on tõetera sees, aga asi pole rahas, vaid selles, et ma tunnen, et oma elus tahan ma olla rohkem päriselt kohal. Kaameraga pidevalt pildistades tekib justkui mingi filter minu ja ümbritseva maailma vahele ning ma ei ole justkui päriselt kohal. Ma vaatan kõrvalt ja ma keskendun sellele, kuidas seda toimuvat hiljem teistele näidata, kuidas neis seda kohaolu tunnet tekitada.  Aga isiklikel hetkedel ja sündmustel tahan ma päriselt kohal olla. Ma tahan näha ja suhelda ja tunnetada. Ja kui pildistan telefoniga, pildistan peamiselt endale, emotsioonis, kiirelt ja hooletult. Mis ma nende piltidega teen? Vaatan, et meenutada mingit konkreetset emotsiooni ja tunnet, mis on kureerimata ja plaanimata. Ja vahelduseks ei pea see olema ilus. 

Millised asjad sulle sinu ameti või valdkonna juures üllatusena tulid?

Kristina


Ühe pulmasessiooni lugu

29 juuni, 2018

Pulmasessioon, kus kohtuvad traditsioonid ja modernsus. Aegumatu klassika ja värsked trendid. Romantika ja müstika.

Me armastame oma kliente kuuni ja tagasi, aga vahel on tore teha mõnda asja nii, et ainult ise ütled, kuidas ja mis peab olema. Päris pulmad ei ole selleks sobiv aeg ja koht, sest me usume väga siiralt ja sügavalt, et pulmad peavad olema pruutpaari enda nägu. Jah, nõu tohib anda, aga lõplikud valikud peavad siiski paarile endale meeldima. Nii korraldasime me mängupulmad, et vahelduseks ise dikteerida.

Modellid: Angelica ja Raimond
Fotograaf: Kristina Masen
Jumestaja ja assistent: Ilona Tint
Juuksur: Rane Viks
Täname: Kairi Parson, Mooste Viinavabrik

#kollane

Väga sageli valivad pruutpaarid oma pulmale ühe aktsentvärvi, millega nii riietusele kui peokohale natuke isikupära lisada. Me tahtsime enda pulmasessiooni stiliseerimisest teha väljakutset ja seega valisime kollase, sest see tundub olevat värv, mida inimesed pisut pelgavad (vähemalt meie meelest). Sest, noh… lasteaiad on kollased. Ja selle tüütu vanatädi tapeet oli kollane. Ja kollane lumi on hirmus asi…

No, kokkuvõtvalt, kollast näib olevat raskem stiliseerida nii, et see ei oleks lapselik või vanamoodne (selle sõna halvimas, maitsetumas mõttes). Aga kollane võib olla ka hingematvalt ilus.

Paari stiliseerimisel jäime kollase doseerimisega tagasihoidlikuks, sest tahtsime tõesti, et see oleks aktsentvärv, mitte kõikemattev värviplahvatus. Kollased lilled juustes. Imeväikesed kollased kõrvarõngad. Kuldne ninarõngas. Kollaste südametega karikakrad. Kuldsetes toonides pruudimeik. Läbivalt mitmetes detailides, kuid samas nii pisut… nii natuke…

Kui vaadata pilte kõigist kolmest võttekohast (vaata allapoole), ongi näha, et kollase mõju piltidel on väga erinev ning oleneb ümbritsevast. Sinepikollase Põlgaste mõisa taustal tehtud fotod on küll erksavärvilised, kuid mitte lapselikud. Neis fotodes on korraga nii modernset kui vanamoodsat, romantilist ja jõulist.

sessiooni värvikaart

Ja tegelikult ongi need sõnad, mis minu jaoks mu stiili hästi kokku võtavad. Mulle meeldivad kontrastid, draama ja sügavus, mida aitab neil piltidel tekitada kollase, sinise ja rohelise kombinatsioon. Aga mulle meeldivad ka puhtad ja selged jooned, minimalism ja teatav abstraktsus. Mis viib meid järgmiseni…

#kased

Kui mõelda eesti pulmakommetele, tulevad mulle alati kõige esimesena meelde kased. Ma arvan, et mingi ajani polnud eestis ühtki suvist pulma, kus kaskesid tuppa ei veetud või neist vähemalt pulmaväravat ei meisterdatud. (Heitke pilk oma vanemate pulmaalbumisse ja teeme statistika, kas mu hüpotees pädeb või ei.) Nii tahtsime ka meie oma sessioonis kaskede elementi sisse tuua.

Metsa me langetama ei hakanud. Esiteks, polnud raieluba. Teiseks, me ei soovinud astuda diskussiooni pealkirjaga “Metsaraie poolt ja vastu”. Kolmandaks, me lihtsalt ei tahtnud. Me tahtsime leida ideaalset kaasikut, kus on noored ja ilusad (piisavalt suured, aga mitte liiga suured) kased, mis kasvavad ideaalsete vahedega ning kus ei oleks võsa. Ja nende pikkade, sihvakate, kaskede vahele tahtsime seisma panna noored ja ilusad inimesed (nagu kased, eh-eh-hee).

Olgu öeldud, et sobiva kaasiku leidmine oli raske ülesanne ja meil on sellest pisut vist ka trauma tekkinud. Sessioon on ammu läbi, aga iga kord kui me mõnest kasemetsast mööda sõidame, kiljatab kumbki meist ikka: “Kased!” Võimalik, et me vajame ravi. Eks aeg näitab.

#graafilisus

Kaskede sirgetest joontest lähtuvalt tahtsime sees pildistamiseks leida art deco või industriaalse stiiliga paiga. Tähtsaks lisatingimuseks oli, et see koht ei oleks pulmafotograafide poolt nii “ära pildistatud”, et see klišee või kopeerimisena tunduks. Sobiliku siseinterjööri leidmise nimel olime me äärepealt valmis oma sessiooni Lätti tegema minema, aga tõtt öelda ei leidnud me ka sealt midagi, mis meid inspireerinud oleks.

Kuigi Mooste Viinavabriku uhke aatrium meenus meile kohe, jätsime selle esialgu oma plaanidest välja, sest tegemist on niivõrd populaarse pulmakohaga, et tundus, et seal pole vist enam jäänud nurka, millest poleks igas stiilis ja versioonis pulmapilte. Aga kui internetiotsingu appi võtsin, ei leidnud ma ühtki sellist galeriid ega fotot, mis oleks pisutki sarnanenud sellele, mis minu mõttes mõlkus. (Tõsi, see ei tähenda, et selliseid pilte olemas poleks.) Järelikult, me olime leidnud oma ideaalse võttepaiga!

Kuigi mulle meeldivad väga ka detailsemad võtted, olen ma fotograafina väga inspireeritud arhitektuurist ja graafilisest disainist. Mulle meeldivad ülisuured plaanid, negatiivne ruum ja kompositsioonivõtted, mida sageli rohkem just disainis kasutatakse.

Siinkohal tuleb tänada Mooste Viinavabriku perenaist, kes meie ideega kohe kaasa tuli ja koheselt oma ajakavas ka pisut ümberkorraldusi tegi, et me oma sessiooni tehtud saaks! Suur-suur aitäh!


#tänusõnad

Nüüd olekski paras aeg mainida, et tegelikult on selliste sessioonide toimumise taga palju rohkem tööd ja inimesi, kui esmapilgul välja paistab. Mina siin targutan, aga tegelikult tegi ettevalmistuste osas suurima töö ära just Ilona, kes tundide kaupa internetis inspiratsiooni, viiteid ja detaile otsis, neid mulle näitas, salvestas ja üldse meelde tuletas, et me peame ette valmistama. Ta sõitis maha kümneid ja kümneid kilomeetreid, et enne sessiooni need õiged võttepaigad välja selgitada. Pani paika päevakava ja otsis kokku kõik, mis veel puudu oli. Kokku võttis selle sessiooni ettevalmistus aega umbes kaks kuud. Kui ma oleks seda üksi teinud, ootaks me seda ilmselt veel aastaid.

Siis peame tänama oma fantastilist juuksurit, Ranet, kes meiega aktiivselt kaasa mõtles, ideid pakkus ja oma vabal päeval kohale tuli, et meie fotosessioon kaunis ja terviklik välja näeks.

Ja seda sessiooni poleks ilma meie modellideta. Aitäh, Angelica ja Raimond, et te meie hullu ideega kaasa tulite!

Igaks juhuks, et juriidiliselt oleks kõik korrektne: Angelica ja Raimond tegelikult ei abiellunud. (Vähemalt, meie andmed on sellised.) Aga kui see päev peaks kunagi saabuma, on peaproov vähemalt tehtud. 😉

Üks fantastiline inimene jäi tänamata. Aga tema kord tuleb peagi. 😉 Stay tuned!

Kas sulle meeldis meie blogipostitus? Kui, jah, siis vaata meie teisi postitusi SIIT. Kui tahaksid meid tööle palgata või meiega koostööd teha, võta meiega ühendust SIIN

Kristina