Fantaasiasessioon kui ajarännak
1 november, 2018
Mis oleks kui vaataks ajas tagasi ja tähistaks iseennast?
Just nii tegi oma sünnipäeva saabudes Tuuli, kes otsustas, et tahab fantaasiasessiooni kui tagasivaadet erinevatele eluetappidele. Ja see on vaieldamatult üks põnevamaid projekte, mida me ette võtnud oleme!
Tuulil oli olemas algidee ja nii hakkasime me seda edasi arendama, pidasime maha mitmeid kirjalikke vestlusi ja videokõnesid, et üldraamid paika panna. Nii leppisime kokku, et me ei ürita teha täielikult autentset ja ajastutruud sessiooni, vaid loome stseenid, mis neid aegu Tuuli enda jaoks sümboliseerivad. Siin ei olnud esmatähtis see, mida need pildid kellegi kolmanda jaoks tähendavad. Siin on tähtis vaid Tuuli.
Palusin tal leida iga kümnendi kohta märksõnad, millega neid aegu iseloomustada saaks ning siis hakkasime arutama võimalikke sümboleid, stseene ja paiku, millega neid väljendada. Kuigi me arutasime läbi väga paljud asjad, jättis Tuuli meile väga suure kunstilise vabaduse.
Keegi ei saa olla õnnetu, kui tal on õhupall!
Meie esimese minisessiooni märksõnadeks olid mäng, loovus ja loodus. Lapselik muretus, rõõm lihtsatest asjadest. Usaldus ja rahulolu. Aeg, mil polnud vaja palju, et olla õnnelik. Sinisem taevas. Värskelt lõigatud vili. Ja suured ning lennukad unistused, kirkalt kõrgustes! Lihtne, armas ja ilus.
Tantsides kaunimasse tulevikku!
Eesti õpilasmalev ja rahvatants olid neiks märksõnadeks, mida Tuuli oma teismeea kohta välja tõi. Kuigi siis oli sügav nõukaaeg, oli see, nagu noore inimese jaoks ikka, aeg, kus otsiti viise eneseteostuseks ja tunti sellest rõõmu. Nii valisimegi sümboliks pika nõukaaegse koridori, mis sümboliseerib ümbritsevat aeg. Ja selles koridoris tantsib end parema tuleviku poole energiline ja ennastnautiv Tuuli, täis sära ja ootusärevust tuleviku suhtes.
Karm täiskasvanute maailm
Kuigi täiskasvanuks saamine ja pere loomine pakkus ohtralt rõõmsaid emotsioone, olid need ajad ka võrdlemisi keerulised. Majanduslikud olud olid rasked ja toime tulekuks pidi mõtlema välja erinevaid viise, tegelema käsitööga, olema kokkuhoidlik ja lisaks kõigele ka ettenägelik. Ning nii tuli ette ka neid momente, kus mõistus jooksis kokku ja väljavaated tundusid ahtad. Nii sümboliseerib ka Tuulit pildil ümbritsev seda, kuidas teda ümbritsevad olud teda toona mõjutasid.
Kõige olulisem oled sa ise!
Aeg aitab end leida. Selle kümnendi märksõnadeks valis Tuuli omaenese naiselikkuse ja seksikuse avastamise. Kui eelmiste sessioonide puhul oli tähtsaks mõjutavaks teguriks ümbritsev, jätsime siin ümbruse minimalistlikuks, et sümboliseerida eneseleidmist ja enese tähtsustamist. Teised võivad olla tähtsad, aga ise pead olema kõige olulisem!
Julgus vaadata ausalt silma endale ja kõigile teistele, ilma valehäbita!
Kui te veel ära ei arvanud, siis viimast stseeni inspireerivateks märksõnadeks olid enesekindlus ja rahulolu. Arusaam sellest, et ümber võib toimuda paljutki, aga endale peab jääma kindlaks, ennast tuleb usaldada ja armastada ning siis sujub ka kõik muu.
Kindlasti ei saa siin postituses anda edasi kõike seda mida tahaks, kirjeldada kõiki aspekte ja rääkida kõike seda lahti. Aga tegelikult pole seda vajagi. Tähtis on vaid see, mida selle kõige käigus koges Tuuli ja see, mida need pildid tema jaoks sümboliseerivad. Sellest hoolimata tahtsin ma siia blogisse sellest kogemusest ühe märgi maha jätta, sest see on minu enda jaoks kõige maagilisem ja võrratum asi! See, kui kõigest pealtnäha pinnapealsest, nagu jumestus, soeng ja riided ja stilistika ja töötlus ja kõik need muud asjad, saab mingis mõttes teraapia- ja kunstivorm. Viis, kuidas reflekteerida olnut, konstanteerida olevikku ja minna vastu tulevikule.
Ja ühte ma ütlen – Tuuli on üks võrratu ja väega naine! Tehke järele!
Kristina
Neiu. Naine. Nõid.
10 oktoober, 2017
Modell ja tekst: Maria Johnson
Jumestus: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen
Arvatavasti olen alati olnud otsija. Ema kunagi ütles, et juba väikesest peale “kosmose laps”, kellel juuksed alati turris ja midagi tähtsat käsil.
Ka see siin on lugu otsingutest. Lugu rännakutest ja katsumustest- teekonnast iseendani.
Seda lugu on raske jutustada, kuna sõnad ei ole piisavad ja tajud veel üdini küpsed. Ma püüan endast anda parima, kuid tea, et see siin on vaid sissejuhatus. Selleks, et iseendaga rahu teha, jõudsin pika psühholoogilise rännaku tulemusel kolme arhetüübini, mis moodustavad minu olemuse kolmainsuse. Nimetasime nad “Neiu”, “Naine” ja “Nõid”, kirjeldamaks duaalsusest sündivat sünergiat. Hele ja tume ning nende vahel kõikvõimas looja, kes maailmaga suhtleb. Selleks, et ka kehaliselt ja emotsionaalselt seda tõde vastu võtta, otsustasime Kristina ja Ilonaga need kolm karakterit manifesteerida ja jäädvustada.
Olles viimased kümme aastat üha teadlikumalt iseendaga kontakti otsinud, on minu teele sattunud mitmeid võimalusi inimese olemust ja psüühikat süstemaatiliselt tundma õppida. Kõikide nende erinevate õpetajate ja filosoofiate keskne sõnum näib olevat üks: tervenemine saab alguse aktsepteerimisest. Kuid selle “aktsepteerimise” ust eneses leida ja avada on olnud arvatust keerulisem.
Et selleni jõuda, olen pidanud „maha lammutama“ mitmeid tahke oma egost ehk sellest karakterist, kelleks ennast kuidagi pidanud olen. Üks olulisemaid sõnumeid, mida sel teekonnal endaga kandnud olen, tuleb Ghalil Gibrani sulest: “Valu on selle kooriku murdumine, mis ümbritseb sinu arusaamist.”
Just oma valus kohal olemisest jutustabki nendest karakteritest esimene: Neiu, kes on oma valus nii sügaval sees olnud, et see on ta alistanud ja uputanud. Neiu, kes sellest valust pimestatuna reageeris maailmale viisidel, mis teda ennast üha enam kahjustasid. Selle arhetüübi omaksvõtmine tema häbis ja süütundes on olnud selle teekonna üks raskemaid proovikive. Samas on ta ka Neiu, kellega koos jälle mängima õppides olen leidnud enda südames jõu ja julguse sellele valule vastu astuda ja temast läbi minna. Tema uudishimu paneb mind maailma järele janunema.
Selle janu leevendus tuli ühel imelisel päeval ootamatult kaevust, mille leidsin maailma teisest otsast. Minu ellu tuli Mees ja minust sai Naine. Kogesin ehk esimest korda oma elus, mida tähendab turvatunne ja hoitud olemine. Õppisin sügavuti ja päriselt usaldama. Teda, ennast ja universumit. Siin on veel palju, mida avastada ja luua. Olen alles alguses ja vaatan enda ümber ringi avali silmadega. Kõik, mida näen, ei ole kaunis, ja miski ei ole kole. Mõned asjad lihtsalt on.
***
On vara veel võtta maha kette
oma koormalt, et kergitada süüd
või teda enda järel sikutada vette,
et hiljem ette mängida etüüd
ja on vara veel laotada letile valla,
et olen Veenus võõrais rüüs
kui su käsi minu karikasse kallab
ja eksiilist saab elule asüül
milles lavalaudade didaktika ja tõde
sinu merekiviste silmade toon
minu sõnad, minu keel, minu kõne
ja tema lummalembeste laulude foon
Nüüd näitleja nülib su ihutut liha
ja naine enda kõrval märkab meest
ilma, et keegi meist peaks vihkama iha,
mis lahti meid kisub me eneste seest
Mind tänini sa tõdema võid panna,
et sündind olen suurmeeste soost.
Et mu elu ei ole kogetud ulakuste summa
ja vaid lambaid murran huntidega koos
***
Nüüd astun esimest korda justkui teistmoodi, kuidagi “päriselt” maailma. Nüüd, mil tunnen tagalas kindlust ja südames vankumatut julgust, mõistan, et ainuke “vaenlane” on minu enda vari. Ainus avastamata ja asustamata ala on see, millele minu teadlikkus ei ole veel oma valgust heitnud.
See tume ja tundmatu Nõid ei näita end ehk kunagi üdini, kuid tema kohalolu on alati tunnetatav. Temaks ei ole võimalik kuidagi “saada”, ta on nagu tulevik, kuhu me kunagi kohale ei jõua. Teda võib vaid usaldada. Minna vooluga kaasa, olgugi, et siht võibki jääda tundmatuks, kuni ise ei otsusta peatuda.
Selline enese kogemine ja nägemine on olnud äärmiselt vabastav ja tervendav. On veel palju madalikke, tippe ja orgusid, mida vallutada. Tänu sellele avatud aktsepteerimise uksest sisse voolavale värskele hingusele leian ennast kogemas viisil, mida ma seni ei osanud ettegi kujutada. Tean, et pean igas hetkes tegema vaid järgmise sammu ja tee ise avab ennast minu ees. Üks samm korraga ja alati suurima sisemise vastupanu suunas.
