Mina ja mu nõiad. Rohkem kui fantaasiasessioonid

18 jaanuar, 2019

Alati ei mõtle sellele, miks sa midagi teed, kust see tuleb. Nii ei ole ka mina mõelnud, miks mind kisub nii hirmsasti fantaasiasessioonide ja, eelkõige, nõiatemaatika poole. Aga ükskord turgatas.

Nõid on kui sümbol naisele, kes hoolimata eluraskustest ei lase end murda. Naisele, kes kuulab oma mõistust ja südant ning tegutseb selle järgi ka siis kui see tähendab minna vastuvoolu ümbritsevaga. Sümbol naisele, kes ei käitu nii, nagu on kombeks, sest nii on kombeks. Vaid käitub nii nagu on vaja. Nagu on tark.

Väikesest peale on mind paelunud lood naistest, kes julgesid erineda. Ja nende lugude lõpp kiskus enamasti ikkagi ühte kanti – neid naisi tembeldati nõidadeks. Ja mis nõidadega edasi tehti… seda teate te isegi.

Kunagiste kriteeriumite järgi oleksid kõik tänased naised nõiad. Maailm on muutunud, kombed on muutunud. Ja see on muutnud seda, kuidas me käitume täna. Aga ma olen väga palju pead murdnud selle üle, milline osa sellest, kelleks ma end täna pean, oleks minus alles ka hoopis teistsuguses maailmas. Kas ma alluksin vaikides peale surutud normidele? Või ma mässaks? Julgeks erineda ka siis kui see ohustaks mind? Kui see tähendaks üldist halvakspanu?

Ennast meelitav on mõelda, et, jah, oleks ja julgeks küll! Aga tõele peab au andma ja ütlema, et ma ei tea seda ning ilmselt ei saa ka mitte kunagi teada. Inimkarakteri osi pole võimalik üksteisest eraldada sedasi nagu munavalget munakollasest. Kõik on sassis. Kõik on segamini. Ja ehk ongi nii parem.

Sõnast “nõid” saanud minu jaoks võimas sümbol, suisa kompliment. Ma imetlen ja austan naisi, kelles on seda sisemist nõida ning siinkohal ei pea ma sugugi silmas esoteerilisi võimeid (sest neisse ma ei usu), aga ma pean silmas eneseusku, sisemist tugevust, tarkust ja väärikust. Ja alateadlikult olen ma just seepärast ette võtnud ka neid fotoprojekte, kus seda sümbolit manifesteerida. Tuua välja nende naiste sisemist nõida. Selle sõna kõige paremas mõttes. Ja ma olen ütlemata tänulik kõigile, kes mul seda teha on lasknud!

Ja nüüd, kui ma olen jõudnud oma suurte mõtisklustega siia, tean ma, et edaspidi tahan ma teha veel rohkem neid fotoprojekte, kus nõia-motiiviga mängida. Teha seda veel paremini, veel ägedamalt, veel mõjusamalt. Et Nõid endas valla lasta!

Kristina

P.S. Kõikide nende sessioonide puhul on loominguliseks abiks, jumestajaks, assistendiks, transporttööliseks, elavaks tulekahjuks ja paljuks muuks olnud üks teine nõid, kelle panust on võimatu alahinnata.

Loomulikult on see Ilona. Aitäh! <3


Neiu. Naine. Nõid.

10 oktoober, 2017

Modell ja tekst: Maria Johnson
Jumestus: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen

Arvatavasti olen alati olnud otsija. Ema kunagi ütles, et juba väikesest peale “kosmose laps”, kellel juuksed alati turris ja midagi tähtsat käsil.

Ka see siin on lugu otsingutest. Lugu rännakutest ja katsumustest- teekonnast iseendani.

Seda lugu on raske jutustada, kuna sõnad ei ole piisavad ja tajud veel üdini küpsed. Ma püüan endast anda parima, kuid tea, et see siin on vaid sissejuhatus. Selleks, et iseendaga rahu teha, jõudsin pika psühholoogilise rännaku tulemusel kolme arhetüübini, mis moodustavad minu olemuse kolmainsuse. Nimetasime nad “Neiu”, “Naine” ja “Nõid”, kirjeldamaks duaalsusest sündivat sünergiat. Hele ja tume ning nende vahel kõikvõimas looja, kes maailmaga suhtleb. Selleks, et ka kehaliselt ja emotsionaalselt seda tõde vastu võtta, otsustasime Kristina ja Ilonaga need kolm karakterit manifesteerida ja jäädvustada.

Olles viimased kümme aastat üha teadlikumalt iseendaga kontakti otsinud, on minu teele sattunud mitmeid võimalusi inimese olemust ja psüühikat süstemaatiliselt tundma õppida. Kõikide nende erinevate õpetajate ja filosoofiate keskne sõnum näib olevat üks: tervenemine saab alguse aktsepteerimisest. Kuid selle “aktsepteerimise” ust eneses leida ja avada on olnud arvatust keerulisem.

Et selleni jõuda, olen pidanud „maha lammutama“ mitmeid tahke oma egost ehk sellest karakterist, kelleks ennast kuidagi pidanud olen. Üks olulisemaid sõnumeid, mida sel teekonnal endaga kandnud olen, tuleb Ghalil Gibrani sulest: “Valu on selle kooriku murdumine, mis ümbritseb sinu arusaamist.”

Just oma valus kohal olemisest jutustabki nendest karakteritest esimene: Neiu, kes on oma valus nii sügaval sees olnud, et see on ta alistanud ja uputanud. Neiu, kes sellest valust pimestatuna reageeris maailmale viisidel, mis teda ennast üha enam kahjustasid. Selle arhetüübi omaksvõtmine tema häbis ja süütundes on olnud selle teekonna üks raskemaid proovikive. Samas on ta ka Neiu, kellega koos jälle mängima õppides olen leidnud enda südames jõu ja julguse sellele valule vastu astuda ja temast läbi minna. Tema uudishimu paneb mind maailma järele janunema.

Selle janu leevendus tuli ühel imelisel päeval ootamatult kaevust, mille leidsin maailma teisest otsast. Minu ellu tuli Mees ja minust sai Naine. Kogesin ehk esimest korda oma elus, mida tähendab turvatunne ja hoitud olemine. Õppisin sügavuti ja päriselt usaldama. Teda, ennast ja universumit. Siin on veel palju, mida avastada ja luua. Olen alles alguses ja vaatan enda ümber ringi avali silmadega. Kõik, mida näen, ei ole kaunis, ja miski ei ole kole. Mõned asjad lihtsalt on.

***

On vara veel võtta maha kette

oma koormalt, et kergitada süüd

või teda enda järel sikutada vette,

et hiljem ette mängida etüüd

 

ja on vara veel laotada letile valla,

et olen Veenus võõrais rüüs

kui su käsi minu karikasse kallab

ja eksiilist saab elule asüül

milles lavalaudade didaktika ja tõde

sinu merekiviste silmade toon

minu sõnad, minu keel, minu kõne

ja tema lummalembeste laulude foon

 

Nüüd näitleja nülib su ihutut liha

ja naine enda kõrval märkab meest

ilma, et keegi meist peaks vihkama iha,

mis lahti meid kisub me eneste seest

 

Mind tänini sa tõdema võid panna,

et sündind olen suurmeeste soost.

Et mu elu ei ole kogetud ulakuste summa

ja vaid lambaid murran huntidega koos

***

Nüüd astun esimest korda justkui teistmoodi, kuidagi “päriselt” maailma. Nüüd, mil tunnen tagalas kindlust ja südames vankumatut julgust, mõistan, et ainuke “vaenlane” on minu enda vari. Ainus avastamata ja asustamata ala on see, millele minu teadlikkus ei ole veel oma valgust heitnud.

See tume ja tundmatu Nõid ei näita end ehk kunagi üdini, kuid tema kohalolu on alati tunnetatav. Temaks ei ole võimalik kuidagi “saada”, ta on nagu tulevik, kuhu me kunagi kohale ei jõua. Teda võib vaid usaldada. Minna vooluga kaasa, olgugi, et siht võibki jääda tundmatuks, kuni ise ei otsusta peatuda.

Selline enese kogemine ja nägemine on olnud äärmiselt vabastav ja tervendav. On veel palju madalikke, tippe ja orgusid, mida vallutada. Tänu sellele avatud aktsepteerimise uksest sisse voolavale värskele hingusele leian ennast kogemas viisil, mida ma seni ei osanud ettegi kujutada. Tean, et pean igas hetkes tegema vaid järgmise sammu ja tee ise avab ennast minu ees. Üks samm korraga ja alati suurima sisemise vastupanu suunas.


Deemoni veetluses

12 aprill, 2017

Modell: Hedi Armulik
Jumestus ja soeng: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen
Stilistika: KROHV


Karl Gustav #forever

30 detsember, 2016

Gustavi sessioonist on nüüdseks küll juba sajand möödas, kuid eks enne aastavahetust tulegi kõik vanad võlad katta… Igatahes on tegemist noore mehega, kelle tegudest me veel kuuleme! #forever

[youtube https://www.youtube.com/watch?v=oCaLrlhpaPk]


Näkk

12 detsember, 2016

Ühel sumedal augustiõhtul võis Taevaskojas kohata näkki.

 

Modell: Helen
Jumestus: Ilona Tint
Foto: Kristina Masen


Hanna-Grete talvemuinasjutt

2 detsember, 2016

Vahel pole jõululiku hõngu jaoks tarvis kuuske või kulinaid. Piisab lumisest metsast ja imekaunist naisest.

 

Modell: Hanna-Grete
Jumestus: Ilona Tint
Foto: Kristina Masen


Kui varjud ja valgus kohtuvad

11 oktoober, 2016

Kas kõikidel muinasjuttudel on õnnelikud lõpud?

Modellid: Jane Puksand ja Kairi Vint
Fotod: Kristina Masen
Jumestus: Ilona Tint
Assistent: Kairi Parson