Kuidas saada endast parimad buduaarifotod?

4 veebruar, 2019

Viimaste aastate jooksul on buduaarifotode tegemine läinud ülimalt populaarseks. Kui veel vaid mõni aeg tagasi nägi selliseid pilte kuulsustest ajakirjades, siis nüüd on järjest enam “tavalisi” naisi, kes vähemalt korra sellisel sessioonil käinud on. Aga kuidas toimub buduaaripildistamise protsess ja mida sellest teada võiks?

Sobib iga vanus ja kehatüüp

Ei ole olemas kindlat vanust või kaalu või mõnd teist parameetrit, millega määrata, kas sa sobid buduaaripildistamiseks või mitte. Ainus parameeter on see, kas sa ise tahad. Eesti fotograafide töödes näeb pigem tõesti vaid nooremaid ja pigem ideaalkaalus olevaid naisi, kuid mujal maailmas on see pilt ammu palju mitmekesisem.

Räägi fotograafile oma ebakindlustest

Üldiselt me ju ei taha võõrale oma nõrkusi paljastada ja ebakindlana näida, aga see on koht, kus ilma valehäbita selgitada, kui on midagi, mis sind häirib või mille pärast sa pisut pabistad. Me ise oleme enda suhtes palju kriitilisemad kui kõrvalseisjad ja asi mida sina enda juures kohutavalt silmariivavaks pead, ei pruugi teise jaoks seda üldse olla. Buduaaripildistamise, nagu tegelikult enamike privaatsessioonide puhul, on erakordselt tähtis see, kuidas sina end tunned. Hea fotograaf teab erinevaid võtteid probleemkohtadelt tähelepanu eemale juhtimiseks, alates poseerimise juhendamisest, kaamera nurga ja objektiivi valikuni välja.

Käi konsultatsioonis või vähemalt helista

Kui see on vähegi võimalik, saa oma fotograafiga juba enne sessiooni kokku. Esiteks, sa veendud, kas sul selle inimesega üldse mingit klappi on. Päris nõme on istuda poolpaljalt inimese ees, kes sinus oma isikuga ebamugavust tekitab. Teiseks, see aitab panna paika stiili ja ootused. On loendamatu hulk versioone, kuidas buduaaripildistamist teha ja ideaalis võiks sessiooni tulemuseks olla fotod, kus liituvad sinu ootused ja fotograafi kunstiline lahendus.

Detailid loovad terviku

Sessiooniks on mõistlik võtta kaasa pigem rohkem asju, kui liialt vähe. Mõned ehted, sukad… ehk mõni kampsun või hommikumantel? Ja jumestusel ning soengul on sellise sessiooni juures ülisuur roll! Kui sessiooni stiil on pigem laid back ja casual, tasuks vältida väga glamuurset meiki, sest tekitab visuaalse vastuolu. Samas on buduaarisessioone, kuhu stiililiselt glamuurne ja väljakutsuv meik vägagi sobib. Samad lood on soenguga. Räägi need asjad fotograafi ja jumestajaga läbi!

Kui võimalik, varu aega

Buduaaripildistamise kuldreegel kipub olema see, et parimad pildid saab sessiooni lõpupoole. Kindlasti on ka neid inimesi, kelle jaoks on lihtne kohe sellele lainele saada (paratamatult meenub stseen sarjast “Seks ja linn”, kus Samantha aktipilte tegemas käis) ja ebamugavustunne maha raputada, kuid 95% inimestest on alguses pisut närvis ja see paistab ka piltidel välja. Seega on buduaaripildistamise jaoks endale vaja pisut aega anda.

Võta kaasa oma lemmikmuusika

Pane Spotifys või Youtube`is kokku playlist muusikast, mis sinus alati tugevalt positiivseid emotsioone tekitab ning lase see fotograafil sessiooni ajaks mängima panna. See aitab sul end oluliselt mõnusamalt tunda!

Luba küsimata ei avaldata midagi

Oled näinud Instagramis või Facebookis pilte kellegi teise buduaarisessioonist ja mõtled nüüd, et äkki peab ka sinu oma üles minema, kuigi sa ei taha? Asjatu hirm! Loomulikult tuleb fotograafiga kõik igaks juhuks üle ja läbi rääkida, aga vähemalt meie KROHV stuudios paneme pilte üles vaid siis kui inimene sellega ise nõus on. Loomulikult me tahame suurima heameelega jagada töid, mille üle me ise uhked oleme, kuid meie edevus ei saa kunagi olla tähtsam kui kliendi privaatsus ja väärikus.

Kristina

 

NB! Tahad ka buduaarisessioonile tulla? Lisaks tavapärasele buduaaripaketile on meil kuni 14.02.2019 eripakkumine! Tunnine pildistamine, millest saab 20 pildifaili ning fotojumestus ja soeng maksavad kokku vaid 90 eurot! Võta meiega KIIRELT ühendust!

 

Postituses kasutatud fotod
modell: Greetel
fotod: Kristina Masen
jumestus ja soeng: Ilona Tint
stilistika: KROHV stuudio


Buduaarisessioon kaheksajalaga

8 märts, 2018

Kunagi ammu kinkisid mu sõbrannad mulle kingiks fotosessiooni. See oli esimene kord, mil ma sedasi kellegi kaamera ees poseerisin. See tunne oli mulle väga võõristav, sest ma ikkagi pidasin end intelligentseks inimeseks, kellele edevus sugugi ei sobi. Liiati leidsin ma hulganisti asju, mille pärast aeg pildistama minekuks kunagi õige ei tundnud. Noh, et ma olen liiga paks ja kole, et raudselt teen ma oma jõledusega kaamera katki ja, no üleüldse, oma margi teen ma fotograafi juures totaalselt maha, sest ma ei oska poseerida ja olla.

Ometi läks vastupidi. Ilusaid pilte sai hulgim. Tõsi, poseerimises olin ma tõesti üsna jube, tegin veidraid grimasse ja kehasirutusi, aga fotograafi juhendamine aitas mul krambist üle saada ning ma isegi ei tea, kuidas, aga pildid said üliägedad! Ma olin lummatud sellest, milline ma neil piltidel välja nägin. Üldse mitte kohmakas, paks ja kole, vaid särav ja kaunis! See kogemus andis mulle justkui tiivad, ma nägin end esimest korda hoopis teise pilguga ja see, mida ma nägin, tegi mind õnnelikuks.

Toonasest sessioonist on möödas mitmeid aastaid ja minu enda pildistamishobist on tänaseks saanud tõsine töö. Ja minu kogemus fotograafi juures käigust on oluliselt mõjutanud seda, mida ma ise oma tööst arvan ning kuidas ma seda teen.

Õiget aega pole olemas
Ma usun sellesse, et pole olemas õiget vanust, eluetappi, kehakaalu ega [täida lüngad], mil endast ilusaid pilte teha. Ma usun, et ükskõik, millised me oleme täna, väärime me ka just täna iseenda armastamist kõigi oma vigade ja veidrustega. Sest kui me end ise ei armasta, miks teised seda tegema peaksid? Ma usun, et ükskõik, mida me endast täna arvame, on meil kümneid aastaid hiljem siiski tore ennast neil piltidel vaadata. Et siis me mõtleme, et me polnud siis sugugi nii koledad ja vanad, kui me endale tol momendil tundusime. Et meil on hea meel, et me oleme end selliselt jäädvustanud.

Ma olen ise pildistanud üles sadu inimesi, andnud parima nende julgustamiseks ja toetamiseks, uskudes, et kui ma suudan kasvõi mõnele inimesele anda killukesegi sellest tundest, mida ma ise toona kogesin, teen ma midagi paremaks.

Kui midagi pidevalt teha, on alati oht, et sellest saab rutiin. Nii olen ma otsustanud, et aeg-ajalt peaks ka ma ise modelli rolli astuma, et mõista seda, mida teised minu kaamera ees tunnevad. Ja Ilonast saab sellistel hetkel fotograaf.

Kaheksajalg  või inimene?
Kui te arvate, et ma tean täpselt, mida ma kaamera ees teen, te eksite! Võtke teadmiseks, ma oskan väga hästi juhendada, aga kui mind ennast kaamera ette panna, tunnen ma end nagu kaheksajalg. Käsi ja jalgu on liiga palju, näos pole miimikalihaseid ja no, üldse… Sel hetkel saan ma aru kõikidest oma klientidest, kes on kunagi kurtnud, et poseerimine on üks hirmus raske töö. On!

Aga ometi, tõsise juhendamise ja ühiste arutelude tulemusel jõuame me tulemusteni, millega me mõlemad rahul oleme. Ja hetkeks tekib mul déjà vu. Loomulikult on asju, mis võiksid olla teisiti ja paremad. Kilosid võiks olla vähem, juuksed ilusamad ja nahk kaunim, aga neid pilte vaadates ei mõtle ma sellele. Ma mõtlen, et hoolimata mu puudustest olen ma siiski ilus inimene ja, kahtlemata üle keskmise kaheksajalg, ning ma ei häbene seda öelda!

Kaunist naistepäeva lõppu!
Kristina

 


Neiu. Naine. Nõid.

10 oktoober, 2017

Modell ja tekst: Maria Johnson
Jumestus: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen

Arvatavasti olen alati olnud otsija. Ema kunagi ütles, et juba väikesest peale “kosmose laps”, kellel juuksed alati turris ja midagi tähtsat käsil.

Ka see siin on lugu otsingutest. Lugu rännakutest ja katsumustest- teekonnast iseendani.

Seda lugu on raske jutustada, kuna sõnad ei ole piisavad ja tajud veel üdini küpsed. Ma püüan endast anda parima, kuid tea, et see siin on vaid sissejuhatus. Selleks, et iseendaga rahu teha, jõudsin pika psühholoogilise rännaku tulemusel kolme arhetüübini, mis moodustavad minu olemuse kolmainsuse. Nimetasime nad “Neiu”, “Naine” ja “Nõid”, kirjeldamaks duaalsusest sündivat sünergiat. Hele ja tume ning nende vahel kõikvõimas looja, kes maailmaga suhtleb. Selleks, et ka kehaliselt ja emotsionaalselt seda tõde vastu võtta, otsustasime Kristina ja Ilonaga need kolm karakterit manifesteerida ja jäädvustada.

Olles viimased kümme aastat üha teadlikumalt iseendaga kontakti otsinud, on minu teele sattunud mitmeid võimalusi inimese olemust ja psüühikat süstemaatiliselt tundma õppida. Kõikide nende erinevate õpetajate ja filosoofiate keskne sõnum näib olevat üks: tervenemine saab alguse aktsepteerimisest. Kuid selle “aktsepteerimise” ust eneses leida ja avada on olnud arvatust keerulisem.

Et selleni jõuda, olen pidanud „maha lammutama“ mitmeid tahke oma egost ehk sellest karakterist, kelleks ennast kuidagi pidanud olen. Üks olulisemaid sõnumeid, mida sel teekonnal endaga kandnud olen, tuleb Ghalil Gibrani sulest: “Valu on selle kooriku murdumine, mis ümbritseb sinu arusaamist.”

Just oma valus kohal olemisest jutustabki nendest karakteritest esimene: Neiu, kes on oma valus nii sügaval sees olnud, et see on ta alistanud ja uputanud. Neiu, kes sellest valust pimestatuna reageeris maailmale viisidel, mis teda ennast üha enam kahjustasid. Selle arhetüübi omaksvõtmine tema häbis ja süütundes on olnud selle teekonna üks raskemaid proovikive. Samas on ta ka Neiu, kellega koos jälle mängima õppides olen leidnud enda südames jõu ja julguse sellele valule vastu astuda ja temast läbi minna. Tema uudishimu paneb mind maailma järele janunema.

Selle janu leevendus tuli ühel imelisel päeval ootamatult kaevust, mille leidsin maailma teisest otsast. Minu ellu tuli Mees ja minust sai Naine. Kogesin ehk esimest korda oma elus, mida tähendab turvatunne ja hoitud olemine. Õppisin sügavuti ja päriselt usaldama. Teda, ennast ja universumit. Siin on veel palju, mida avastada ja luua. Olen alles alguses ja vaatan enda ümber ringi avali silmadega. Kõik, mida näen, ei ole kaunis, ja miski ei ole kole. Mõned asjad lihtsalt on.

***

On vara veel võtta maha kette

oma koormalt, et kergitada süüd

või teda enda järel sikutada vette,

et hiljem ette mängida etüüd

 

ja on vara veel laotada letile valla,

et olen Veenus võõrais rüüs

kui su käsi minu karikasse kallab

ja eksiilist saab elule asüül

milles lavalaudade didaktika ja tõde

sinu merekiviste silmade toon

minu sõnad, minu keel, minu kõne

ja tema lummalembeste laulude foon

 

Nüüd näitleja nülib su ihutut liha

ja naine enda kõrval märkab meest

ilma, et keegi meist peaks vihkama iha,

mis lahti meid kisub me eneste seest

 

Mind tänini sa tõdema võid panna,

et sündind olen suurmeeste soost.

Et mu elu ei ole kogetud ulakuste summa

ja vaid lambaid murran huntidega koos

***

Nüüd astun esimest korda justkui teistmoodi, kuidagi “päriselt” maailma. Nüüd, mil tunnen tagalas kindlust ja südames vankumatut julgust, mõistan, et ainuke “vaenlane” on minu enda vari. Ainus avastamata ja asustamata ala on see, millele minu teadlikkus ei ole veel oma valgust heitnud.

See tume ja tundmatu Nõid ei näita end ehk kunagi üdini, kuid tema kohalolu on alati tunnetatav. Temaks ei ole võimalik kuidagi “saada”, ta on nagu tulevik, kuhu me kunagi kohale ei jõua. Teda võib vaid usaldada. Minna vooluga kaasa, olgugi, et siht võibki jääda tundmatuks, kuni ise ei otsusta peatuda.

Selline enese kogemine ja nägemine on olnud äärmiselt vabastav ja tervendav. On veel palju madalikke, tippe ja orgusid, mida vallutada. Tänu sellele avatud aktsepteerimise uksest sisse voolavale värskele hingusele leian ennast kogemas viisil, mida ma seni ei osanud ettegi kujutada. Tean, et pean igas hetkes tegema vaid järgmise sammu ja tee ise avab ennast minu ees. Üks samm korraga ja alati suurima sisemise vastupanu suunas.


Veetlev Kätlin

24 mai, 2017

Modell: Kätlin
Jumestus: Ilona Tint
Fotod: Kristina Masen


Femme fatale

17 aprill, 2017

Modell: Signe
Jumestus: Ilona Tint
Foto: Kristina Masen


Punane veetlus

6 aprill, 2017

Modell: Rane
Jumestus: Ilona Tint
Foto: Kristina Masen