Ürituse fotograafina tänavakunstifestivalil

Viimasel ajal on meie teele sattunud järjest enam põnevaid üritusi, mille puhul ei piirdu minu roll ainult fotograafiks olemisega. Hiljutine tänavakunstifestival Rural Urban Art oli meie jaoks taaskord üks selline projekt, kus me ei teinud lihtsalt teenust ja ei läinud pärast seda tuimalt koju, vaid terve see nädal aega me elasime ja hingasime tänavakunsti rütmis.

Läbimõeldud ürituste puhul on korraldajate jaoks järjest tähtsam fotode visuaalne keel ja stilistika, nende avaldamine sotsiaalmeedias vastavalt paikapandud turundusplaanile ning, et keegi toimetaks kokku ka piltidele juurde sobivad pealkirjad. Vajadusel suisa mitmes keeles.

Jah, just seda teeme me ka. Postitame Facebooki ja Instagrami, kirjutame valmis eesti- ja inglisekeelseid (aga, vajadusel ka võrukeelseid 😀 ) postitusi kasvõi samal ajal kui pidu käib. Ning peab ütlema, mida rohkem me seotud oleme, seda enam saavad meist nende ürituste suurimad fännid!

Iga päev tuli käia vähemalt üks tiir, et jäädvustada Põlvas kohapeal olevate kunstnike edasiminekud ning need hiljemalt järgmiseks päevaks ka Facebooki üles laadida. Räpinas ja Kanepis olnud kunstnikega leppisime kokku, et igal päeval käia ei jõua ning käime alguses ja lõpus, aga nendega kukkus välja sedasi, et nad lõpetasid kõige rutem. Multi Stab suisa teisel ja Tijn Nelemans neljandal päeval. Nii, et käia tuli rutem kui plaanis oli. Aga ühtlasi oli see tore. Mõlemas kohas oli kunstiteose valmimine ühtlasi ka häppening, inimesed kogunesid ja vaatasid. Suhtlesid kunstnikega ning suisa ootasid neid hommikuti.

Üldse tuleb öelda, et tegelikult oli mul alguses natuke hirm, et äkki on neid inimesi, kes kunstnikke segama tulevad, neid vandaalideks peavad või mingil muul veidral põhjusel kiusavad. Tegelikult oli selliseid vahejuhtumeid vist terve ürituse peale ainult mõni üksik ja kohalikud olid pigem väga toetavad. Öeldi ilusaid sõnu, toodi kohvi ja saiakesi… Vilksamisi kuulsin ka pealt inimestevahelisi vestluseid, kus arutati oma lemmikute üle ja räägiti õhinal sellest, kui tore ikka on, et selline asi Põlvasse tuli. Ja, üllatusena, isegi sotsiaalmeedias, mis muidu võib olla üsna sapine paik, oli ülevoolavalt palju positiivseid kommentaare.

Minu jaoks oli see festival ühtlasi ka märk muutusest meie seas. Märk sellest, et Põlva inimesed on väsinud keskpärasusest ja on väsinud sellest, et koguaeg tuuakse välja negatiivset. Ühtäkki võtsid sotsiaalvõrgustikes sõna erinevate generatsioonide inimesed, keda ma muidu neis kogukondades sõna võtmas näinud pole. Negatiivsusele ei antud lihtsalt ruumi! Tagurlikkusele ka mitte! Vaja on värsket õhku! Vaja on liikuda edasi!

Festivalist on möödas üle kahe nädala, aga ikka igal korral kui ma neist maalidest mööda lähen, loodan ma seal tegutsemas näha Essit (Essi Ruuskanen), Lexi (Lex Zooz), Jesset (Jesse Pasanen), Okeikot, Tanelit (Taneli Stenberg) ja Katrinat (Katrina Kolk). Füüsiliselt pole nad ehk siin, aga minu jaoks on tükk neist nüüd alati Põlvas olemas.

Aga kõik see sai toimuda vaid tänu kahele imelisele inimesele, kes võtsid selle vaeva ja tulid ja loksutasid midagi ühes väikeses kohas. Ja on imeline, et me saime sellest osa! Aitäh, Ita (Ita Puusepp) ja Salme (Salme Kulmar)! Me juba igatseme teid!

Kas sulle meeldis meie blogipostitus? Kui, jah, siis vaata meie teisi postitusi SIIT. Kui tahaksid meid tööle palgata või meiega koostööd teha, võta meiega ühendust SIIN. 

Kristina

Seotud postitused

Väljakutse tugevatele

Kutsu KROHV oma üritust jäädvustama!

Agnes ja Kristo

Pisike, aga maagiline!