Buduaarisessioon kaheksajalaga
Kunagi ammu kinkisid mu sõbrannad mulle kingiks fotosessiooni. See oli esimene kord, mil ma sedasi kellegi kaamera ees poseerisin. See tunne oli mulle väga võõristav, sest ma ikkagi pidasin end intelligentseks inimeseks, kellele edevus sugugi ei sobi. Liiati leidsin ma hulganisti asju, mille pärast aeg pildistama minekuks kunagi õige ei tundnud. Noh, et ma olen liiga paks ja kole, et raudselt teen ma oma jõledusega kaamera katki ja, no üleüldse, oma margi teen ma fotograafi juures totaalselt maha, sest ma ei oska poseerida ja olla.
Ometi läks vastupidi. Ilusaid pilte sai hulgim. Tõsi, poseerimises olin ma tõesti üsna jube, tegin veidraid grimasse ja kehasirutusi, aga fotograafi juhendamine aitas mul krambist üle saada ning ma isegi ei tea, kuidas, aga pildid said üliägedad! Ma olin lummatud sellest, milline ma neil piltidel välja nägin. Üldse mitte kohmakas, paks ja kole, vaid särav ja kaunis! See kogemus andis mulle justkui tiivad, ma nägin end esimest korda hoopis teise pilguga ja see, mida ma nägin, tegi mind õnnelikuks.
Toonasest sessioonist on möödas mitmeid aastaid ja minu enda pildistamishobist on tänaseks saanud tõsine töö. Ja minu kogemus fotograafi juures käigust on oluliselt mõjutanud seda, mida ma ise oma tööst arvan ning kuidas ma seda teen.
Õiget aega pole olemas
Ma usun sellesse, et pole olemas õiget vanust, eluetappi, kehakaalu ega [täida lüngad], mil endast ilusaid pilte teha. Ma usun, et ükskõik, millised me oleme täna, väärime me ka just täna iseenda armastamist kõigi oma vigade ja veidrustega. Sest kui me end ise ei armasta, miks teised seda tegema peaksid? Ma usun, et ükskõik, mida me endast täna arvame, on meil kümneid aastaid hiljem siiski tore ennast neil piltidel vaadata. Et siis me mõtleme, et me polnud siis sugugi nii koledad ja vanad, kui me endale tol momendil tundusime. Et meil on hea meel, et me oleme end selliselt jäädvustanud.
Ma olen ise pildistanud üles sadu inimesi, andnud parima nende julgustamiseks ja toetamiseks, uskudes, et kui ma suudan kasvõi mõnele inimesele anda killukesegi sellest tundest, mida ma ise toona kogesin, teen ma midagi paremaks.
Kui midagi pidevalt teha, on alati oht, et sellest saab rutiin. Nii olen ma otsustanud, et aeg-ajalt peaks ka ma ise modelli rolli astuma, et mõista seda, mida teised minu kaamera ees tunnevad. Ja Ilonast saab sellistel hetkel fotograaf.
Kaheksajalg või inimene?
Kui te arvate, et ma tean täpselt, mida ma kaamera ees teen, te eksite! Võtke teadmiseks, ma oskan väga hästi juhendada, aga kui mind ennast kaamera ette panna, tunnen ma end nagu kaheksajalg. Käsi ja jalgu on liiga palju, näos pole miimikalihaseid ja no, üldse… Sel hetkel saan ma aru kõikidest oma klientidest, kes on kunagi kurtnud, et poseerimine on üks hirmus raske töö. On!
Aga ometi, tõsise juhendamise ja ühiste arutelude tulemusel jõuame me tulemusteni, millega me mõlemad rahul oleme. Ja hetkeks tekib mul déjà vu. Loomulikult on asju, mis võiksid olla teisiti ja paremad. Kilosid võiks olla vähem, juuksed ilusamad ja nahk kaunim, aga neid pilte vaadates ei mõtle ma sellele. Ma mõtlen, et hoolimata mu puudustest olen ma siiski ilus inimene ja, kahtlemata üle keskmise kaheksajalg, ning ma ei häbene seda öelda!
Kaunist naistepäeva lõppu!
Kristina
Seotud postitused
