Esmakohtumine Heleniga

Tead seda tunnet, kui kohtad esimest korda mõnd inimest, kes jätab sulle mingi tugeva emotsiooni ja tunde?

Mul ei ole Heleniga mitte kunagi seda võimalust olnud. Helen on minu noorem õde ja (tema meelehärmiks) mäletan ma tema kasvamisest pea kõike ning olen lahkesti nõus ta “kõrghetki” ka talle meelde tuletama. Tõsi, minu meelehärmiks mäletab temagi rohkem, kui mulle meeldiks, aga see jutt jäägu mõnda teise aega või kohta…

Neid pilte sorteerides ja töödeldes oli mul tunne, nagu kohtuksin Heleniga esimest korda. Ühtäkki ei näinud ma enam oma väikest õde, ma ei näinud tema kasvamist ja minevikku. Ma nägin teda kui noort ja jõulist naist. Mitte, et ma varem poleks teadnud, et ta on nüüd suur, et ta on iseseisev, tugev, andekas ja võimekas. Aga ma oleks teda vaadanud justkui läbi kellegi teise silmade. Ja õdedel on seda võimalust harva.

Kirjutas Kristina